Juba Aristoteles leidis, et ühiskond on tugev siis, kui keskklass moodustab sellest suurima osa. Tänapäeval defineeritakse keskklassi kui inimesi, kelle sissetulek on keskmise palga lähedal. Enamasti pole neil kõrgharidust ning nad töötavad keskmist oskustaset nõudvatel töökohtadel. Tüüpnäited sellistest töökohtadest on naiste puhul sekretär, kassapidaja, raamatupidaja, meeste puhul autojuht, ehitustööline, mehaanik ja remonditööline.
OECD värske analüüs “What is happening to middle-skill workers” käsitleb keskklassi arenguid OECD riikides perioodil 1994–2016. Keskmist oskustaset nõudvate töökohtade osakaal tööturul on OECD riikides vaadeldud perioodil vähenenud veidi rohkem kui 11%.
Kuna keskmist oskustaset nõudvat tööd on varasemast vähem, töötavad varem sellist tööd teinud inimesed järjest rohkem madalat oskustaset eeldavatel töökohtadel.
Samas on kasvanud kõrget oskustaset ning madalat oskustaset eeldavate töökohtade osakaal: vastavalt 8,6% ning 3%. Kuna keskmist oskustaset nõudvat tööd on vähem, töötavad ilma kõrghariduseta inimesed järjest rohkem kohtadel, kus piisab üsna madalast kvalifikatsioonist. See tähendab väiksemat palka, rohkem tähtajalisi töölepinguid ja osaajaga tööd, samuti keskmiselt lühemat aega ühes kohas töötamist. Üleminekut vähem oskusi nõudvale tööle esineb eriti naiste seas. Keskmiste tööoskustega naiste puhul on tõenäosus teha madala oskustasemega tööd 20 aastaga kasvanud 18%lt 28%le. Vastav tõus meeste puhul on olnud 11%lt 15%le.
Samal ajal ei ole aset leidnud enam-vähem samasugust muutust kõrge oskustasemega töö suunas. Kuid üksikute riikide arvestuses on siiski erandeid. Saksamaal, Norras, Rootsis ja Šveitsis kasvas keskmise oskustasemega naiste puhul tõenäosus hakata tööle kõrgemat kvalifikatsiooni nõudval kohal rohkem, kui tõenäosus liikuda vähemkvalifitseeritud tööle. Meeste arvestuses oli samasugune tulemus täheldatav Saksamaal, Norras, Lätis ja Eestis.
Keskmise oskustasemega töölt kõrget kvalifikatsiooni nõudvale tööle liikumisel mängib olulist rolli oskustasemetevaheline palgaerinevus konkreetse riigi tööturul.
Teguritena, mis soodustavad kõrget oskustaset nõudvatele töökohtadele liikumist, toovad autorid välja heal tasemel kutse- ja ümberõppesüsteemi ning tugevad ametiühingud. Kuid
väga tähtis on ka palgaerinevuste suurus oskustasemete vahel. Väiksem palgaerinevus tähendab ettevõttele, kes võtab keskmiste oskustega töötaja kõrget kvalifikatsiooni nõudvale töökohale, väiksemat lisakulu. Seda tuleb ette näiteks ettevõttesisese töötajate ümberpaigutamise korral ning enamasti kaasneb sellega ka koolitus.
Seetõttu on huvipakkuv vaadelda oskustasemete vahel valitsevaid palgaerinevusi riikide kaupa (vt joonist 1). Madala oskustasemega töötajate palk moodustab Koreas 59% keskmise oskustaseme palgast, Hispaanias ja Kanadas 75%. Hollandis, Rootsis, Norras, Iirimaal ja Šveitsis aga on madala oskustaseme eest makstav palk lausa veidi üle 90% keskmise oskustaseme eest makstavast palgast.
Keskmise ja kõrge oskustaseme vaheline palgaerinevus on väikseim Taanis, Koreas ja Slovakkias, vastavalt 12%, 17% ja 25%. Skaala teises otsas on Mehhiko, Portugal, Luksemburg ja Tšiili, kus kõrge oskustaseme eest makstakse 60–120% rohkem kui keskmist kvalifikatsiooni nõudva töö eest.
Eestis kasvab palk madalalt oskustasemelt keskmisele liikudes ligikaudu 20%, kuid keskmiselt oskustasemelt kõrgele liikudes pea 50%, mis OECD riikide arvestuses on vägagi soliidne juurdekasv. Esmapilgul võiks seda pidada kenaks kõrgharidusest tulenevaks palgalisaks. Kuid tuleb silmas pidada, et osa kõrgharidusega inimesi ei tee kõrget kvalifikatsiooni nõudvat tööd. Eestis on OECD riikide arvestuses kõige rohkem kõrgharidusega inimesi keskmist oskustaset eeldavatel töökohtadel: 17%, võrreldes OECD keskmisega 10%.
