Põhimõtteliselt on mägironija töö lihtne. “Et mängus võita, tuleb esimesena tippu jõuda,” ütles George Mallory, kes osales esimesel kolmel Suurbritannia katsel jõuda Everesti tippu. “Aga sealt edasi tuleb laskuda ohutult.”

Pinged nende kahe eesmärgi – tippu jõudmine ning ellujäämine – vahel pakuvad huvitava kombinatsiooni, kus sa püüad võita ning ühtlasi vältida ka kaotusi. See meenutab vägagi näiteks idufirmat, kes samaaegselt püüab läbi lüüa ning kindlustada, et väiksed asjad ei veaks neid alt, ütleb Stanfordi ülikooli organisatsioonikäitumise professor Lindred Leura Greer.

Selle analoogi valguses kasutasid Greer ja tema kolleegid mägironimist, et uurida väljakujunenud eeldusi meeskonna tulemuslikkusest. Aastakümneid on teadlased eeldanud, et on olemas otsene side grupi ühtsuse ja edu vahel. Mida enam grupp tegutseb ühel meelel, seda parem on tulemus.

Aga see on tõsi ainult teatud tingimuste puhul. Kui eesmärgiks on mäetippu jõuda, siis on kollektiivne fookus möödapääsmatu. Aga kui tingimused muutuvad halvaks ja eesmärgiks saab ellujäämine, siis tulevad kasuks rühmasisesed erinevused.

Kollektivismi ja individualismi tasakaalustamine

Greer’i uuringu põhiliseks järelduseks on mõistmine, et tippu jõudmine ja turvalisus on kaks väga erinevat eesmärki.

Tippu jõudmine on liitev ülesanne – see tähendab, et see nõuab koostööd ja selle edu määrab nõrgim lüli. Grupid peavad ühiselt otsustama, kas liikuda tipu poole.

Turvalisus on aga eraldav ülesanne, kus grupi kõige kogenum liige on vastutav tulemuse eest. Kui kaalukausil on ellujäämine, siis parima tee valimine ja teadmine, millal tagasi pöörduda, nõuab järele andmist rühma kõige kogenumale liidrile, mitte läbirääkimisi grupi liikmete vahel.

Sellele erinevusele tuginedes kujundasid Greer ja tema kolleegid teooria, et selgitada, millal ja kuidas grupp kas parandab või halvendab tulemuslikkust. Olukordades, kus meeskond peab täitma liitvaid ülesandeid, on kasulik kollektiivne mentaalsus, sest see vähendab erinevusi grupis ja kasvatab sel viisil ühtekuuluvust.

Aga seesama efekt võib kahjustada tulemuslikkust, kui rühm peab lahendama eraldava ülesande. Erinevused, nagu näiteks kogemustepagas, tuleb sellisel juhul esile tõsta, mitte kaotada. Sellistel juhtudel võib koostöö ja ühise otsustamise rõhutamine kahjustada tõsiasja, et üks arvamus väärib teistest esile toomist.

Oma teooria testimiseks analüüsisid teadlased Himaalaja alpiniste.

Vaade kõrgustest

Elizabeth Hawley on intervjueerinud peaaegu kõiki Himaalaja ekspeditsioone viimase 50 aasta jooksul. Selle töö tulemusena on ta koostanud Himaalaja andmebaasi, mis sisaldab mitmekülgset informatsiooni 59 975 mägironija kohta 8184 ekspeditsioonist aastatel 1950-2013. Greer ja tema kolleegid kasutasid seda andmebaasi, et uurida erinevat tüüpi ülesandeid.

Kui nad uurisid edukaid tippu jõudmisi, siis nad analüüsisid iga rühma mitmekesisust – mitu erinevat rahvust oli esindatud – ja seejärel hindasid grupi kollektiivse mentaalsuse taset. Et seda teha, kasutasid nad tuntud indeksit, mis järjestab kultuurid selle järgi, kui palju neis on kollektivismi. (Guatemala on kõige kollektivistlikuma kultuuriga riik, USA kõige vähem.) Võttes aluseks rahvused igas rühmas hindasid teadlased üldist kollektivismi taset rühmades. Nende teooria põhiselt peaksid kõrgema kollektivismiga meeskonnad tõenäolisemalt jõudma tippu.

Kui uuriti ekspeditsioonide turvalisust, siis vaatasid nad mägironijate surmajuhtumite arvu. Seda arvu võrreldi rühmaliikmete kogemuste tasemega ning rühma kollektiivse mentaalsusega, nagu kirjeldatud eelpool. Teadlased eeldasid, et meeskonnad, kus on kõrge kollektivism, ignoreerivad suurema tõenäosusega kogemusi ja seetõttu juhtub nendega tõenäolisemalt surmaga lõppevaid õnnetusi.

Mõlemal juhul toetasid uuringu tulemused teadlaste teooriat: kollektivism aitas jõuda tippu, kui rahvuslik mitmekesisus oli kõrge, aga see vähendas turvalisust, kui erinevus kogemustes oli suur.

Hädamaandumine kuul

Teadlased täiendasid oma uuringu avastusi ka eksperimentidega laboratooriumis, milles kolmeliikmeline meeskond pidi leidma lahenduse simuleeritud hädamaandumisel Kuule emalaeva läheduses. Simulatsioonis olid hapnikuvarud piiratud ja kahest võimalikust teekonnast emalaevale oli üks lühem, aga riskantsem.

Varieerides meeskondade kollektiivset mentaalsust, mitmekesisust ning kogemuste taset jõudsid teadlased samadele järeldustele: kollektivism aitas meeskondi jagada hapnikku hoolimata erinevustest, aga kahjustas gruppi parima teekonna valikul, sest mõjutas inimesi ignoreerima meeskonnaliikmete kogemusi.

Enamasti on ülesandeid võimalik määratleda selle järgi, kas see eeldab inimeste koostööd või vajab individuaalset kompetentsi. Seetõttu tuleks juhtidel hoolikalt mõelda mitte ainult meeskondadele, mida nad moodustavad erinevateks ülesanneteks, vaid ka mentaalsusele, mida projekt vajab.

Uuring toob välja kriitilise, kuid sageli tähelepanuta jäetud taksonoomia, et määratleda, milline mentaliteet sobib konkreetse ülesande täitmiseks kõige paremini. “Lõppkokkuvõttes peavad edukad juhid suutma tuua mitmekesisust esile, kui seda on vaja ning keskenduma kollektivismile, kui see on parim,” ütleb Greer. “Nad peavad hierarhia kujundama ülesandele kohaseks.”

Allikas: lühendatult Stanford News’st