Nii Eestis kui ka maailmas toimuvad muutused mõjutavad nõudlust eri valdkondade töötajate järele. Sihtasutus Kutsekoda koostab OSKA tuleviku tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringuid, milles analüüsitakse, kui palju ning milliste oskustega töötajaid vajatakse Eesti tööturul järgneva kümne aasta jooksul ning võrreldakse seda pakutava haridusega. Selgub, et see, mida me arvame end vajavat, ei pruugi kokku langeda tegelike vajadustega.

Tööturgu mõjutavad OSKA arendusjuhi Tiia Randma sõnul demograafilised, tehnoloogilised ja geopoliitilised muutused. Töökohti ja töötajate oskusi mõjutavad rahvastiku vananemine, masintööjõu kasutamine, 5G interneti tulek ning suurandmete laialdane rakendamine, niisamuti perspektiiv, mille järgi muutub tulevikus energiatootmise olemus. Kõike seda arvesse võttes saab andmeid analüüsides kokku hea pildi selle kohta, milliste erialade inimesi on meil tulevikus tööturul rohkem vaja ja keda tasub pigem koolitada ning milliste spetsialistide järele vajadus langeb. See teadmine on hea indikaator, millest lähtuvalt muuta või täiendada tasemeõpet, luua uusi õppekavasid ja lihtsustada ka õppuritel tulevikus töö leidmist, sest ilmselgelt on valdkondades, kus töökohtade arv väheneb, ka raskem tööd leida.

OSKA tuleviku tööjõu- ja oskuste vajaduste uuringutega on nüüdseks analüüsitud ligi 90% Eesti tööjõust. Uuringud on valminud arvestusalal, IKT-s, sotsiaaltöös, tervishoius, ehituses, energeetikas ja kaevandamises, transpordis ja logistikas, personalitöös ja ärinõustamises, kultuuris ja loometegevuses, vee- ja jäätmemajanduses ning keskkonnas, õiguses, majutuses, toitlustuses ja turismis, kaubanduses, rentimises ja paranduses, hariduses ja teaduses ning kõigis tööstusvaldkondades. Selle aasta lõpuks valmivad uuringud kõigil tegevusaladel Eesti tööturul.

Neil erialadel on tulevikus kindlasti tööd

OSKA uuringud näitavad, et tulevik toob tööjõuvajaduse kasvu IKT sektoris, tervishoius, sotsiaaltöös, metsanduses ja puidutööstuses. Väike kasv ootab ees ka kultuuri ja loometegevust, majutust, toitlustust ja turismi ning vee- ja jäätmemajandust ning keskkonda. Ehituses jääb tööjõuvajadus samaks, tööstusvaldkondades, personalitöös, raamatupidamises, transpordis ja logistikas ning kaubanduses kahaneb see eelkõige automatiseerimise tõttu. Kõigis valdkondades on ameteid, kus töökohtade arv tulevikus kasvab ja ka neid töökohti, mille arv väheneb. Eriala valikul ei saa aga lähtuda ainult töökohtade arvu kasvust või kahanemisest, vaadata tuleks ka seda, kui palju erinevatel erialadel juba töötajaid on ja neid juurde koolitatakse.

Eelkõige jääb tulevikus tööturul puudu tehniliste erialade töötajaid: insenere, tehnikuid, tootmisliinide seadistajaid, operaatoreid, mehhatroonikuid, nutikate metsamasinate juhte, IKT spetsialiste, aga ka näiteks aineõpetajaid ja tugispetsialiste koolides ning teenusedisainereid. Neid erialasid ei õpita tuleviku töökohtade täitmiseks piisavalt ja töökoha leidmine on kerge. Rõivatööstuses jääb lisaks tehnikutele puudu ka konstruktoreid ja tootearendustehnolooge. Samuti jääb tervishoius vajaka õdedest, füsioterapeutidest, psühholoogidest ja nii tervishoius kui ka sotsiaaltöös hooldustöötajatest. Hooldustöötajana töötavad peamiselt need, kes on ümber õppinud ja liikunud sellele tööle mõnelt teiselt ametilt, nt töö kaotanud, pensionile jäänud või lihtsalt uue ameti valinud. Noorte seas see töö populaarne ei ole, kuigi tuleviku tööpõld oleks arvestatavalt lai.

Hariduses valitsev loodus- ja täppisteaduste aineõpetajate puudus on Randma hinnangul juba praegu kriitilise piirini jõudnud. Kui Eestis on kõigi elualade lõikes praegu iga kümnes töötaja üle 60 eluaasta vana, siis meie reaalainete õpetajate seis näitab, et praegu on iga neljas reaalainete õpetaja üle 60 ja kahjuks oleme selle näitajaga “Euroopa meistrid”. Noorte seas populaarne klassiõpetaja eriala aga muutub töö leidmise seisukohalt tulevikus perspektiivitumaks, sest algklasside laste arv väheneb. Ent 7.–9. klasside laste arv kasvab ja seal oleks aineõpetajaid just tarvis. OSKA on teinud ka ettepaneku, et klassiõpetajad võiksid ümber õppida või täiendada end mõnes aines, et katta vajadust aineõpetajate järele.

Ehitusvaldkonda kommenteerides ütleb Randma, et noored võiksid julgemalt õppida väliehitusega seotud oskusi. Praegu tuntakse suurt puudust just konstruktsioonide püstitajatest, samas õpitakse liiga palju siseviimistlejaks.

Neil erialadel võib olla tulevikus raske tööd leida

Eri tasemeõppes õppivatel inimestel on kõigil soov leida erialasel tööl ka rakendust. Samas ei pruugi koolides praegu teatud erialadel õppivatel inimestel – olgu taseme- või täiendõppes – olla tuleviku tööturul piisavalt töökohti ja seda näitavad ka OSKA uuringute tulemused. Nii koolitatakse Randma sõnul praegu liiga palju personalitöötajaid, teabe- ja dokumendihaldajaid, kutseharidusega raamatupidajaid, raietöölisi, pagareid, kondiitreid ning aednikke, kõrgharidusega sotsiaaltööspetsialiste, arhitekte, turundajaid, keelespetsialiste, materjalipõhiseid disainereid, kunstnikke, käsitöölisi, juriste ja õigusassistente.

OSKA uuringute tulemused näitavad neidki erialasid, mida noored küll meelsasti õpivad, ent millega tööturul ei jätkata. Sellised on näiteks kaubandus, majutus ja toitlustus.

Kaubandusvaldkonna ning majutus- ja toitlustussektori pakutav on noortele tihti esimene töökoht, kust mõne aja pärast edasi liigutakse.

Randma rõhutab, et OSKA uuringute eesmärk ei ole kellelegi öelda, mida ta peaks õppima. Ometi saab see teave olla orientiiriks kas eriala valikul või oma perspektiivi laiendamisel, kui eriala juba õpitud. Et eelnimetatud spetsialiste koolitatakse rohkem, kui on neile pakutavaid töökohti, siis peavad need inimesed olema pigem kas iseenda tööandjad või oma ametis väga head, et konkurentsis läbi lüüa. Randma toob näiteks ühe läbi aegade populaarseima eriala – õigusteaduse, eriala, millele on kogu aeg suur konkurss. Õigusteaduse valdkonnas on tööturul juba väga palju häid ja parimas tööeas spetsialiste ning seal on värskelt lõpetanuna äärmiselt raske erialasele tööle pääseda.

Samas annab mõne sellise eriala väljaõpe hea hüppelaua muudesse valdkondadesse, kus õpitut saab kenasti rakendada. Nii saab ka õiguse erialal omandatut rakendada väljaspool advokaadibürood või juristiametit, teadmised tulevad kasuks eri ametites. Filoloog saab oma laialdasi keele- ja kultuuriteadmisi rakendada näiteks diplomaatias või ekspordi edendamisel. Nii et alati tasub oma haridust vaadelda laiemalt ja uurida, kus omandatud teadmisi-oskusi veel kasutada saaks. See eeldab muidugi ka lisaõpet ja tasub kaaluda, kas poleks siiski mõistlik juba kohe valida omale eriala, mis leiva lauale toob.

Kokkuvõtteks toob Randma välja, et tänu tehnoloogia arengule on tulevikus rohkem vaja kõrgema oskustasemega töötajaid. Tehnoloogia abiga saab rutiinsed ja lihtsamad tööülesanded automatiseerida, mis tähendab, et teeme tulevikus üha põnevamat, aga ka rohkem oskusi ja teadmisi nõudvat tööd. Näiteks masinaoperaatori asemel nõutakse nüüd terve süsteemi seadistajat ja automatiseerijat ehk aste kõrgemat töötajat. Laiemaid oskusi nõutakse ühiskonnas edaspidi kõigilt – uute teenuste tarbimiseks on uue tehnoloogiaga hakkama saamiseks lihtsalt vaja paremaid oskusi. Tehnoloogia areng toob kaasa ka vajaduse selle julgete kasutajate järele. Uue tehnoloogia kasutusjulgus tuleb välja eelkõige sotsiaaltöö valdkonnas, kus praegu hooldustöötajatena töötavad vanemad inimesed kardavad kasutada tööd lihtsustavaid seadmeid ja vahendeid. Noortel on küll julgus tehnoloogiat kasutada, kuid nemad ei pruugi osata oma teoreetilisi teadmisi päriselu probleemide lahendamisel rakendada.

Kui seni on mitmes valdkonnas keskendutud kitsalt erialase kompetentsi loomisele, siis tulevik näeb ette, et töötajalt nõutakse lisaks erialasele ettevalmistusele teadmisi valdkonnaga mitte nii otseselt seotud aladelt. Selline laiem ettevalmistus loob ka võimaluse leida paremini tööd.

Vaata täpsemalt tööturu tuleviku kohta SIIT.

Artikkel ilmus Eesti Ekspressiga koostöös valminud eriväljaandes “Praktika ja õpipoisiõpe” 19. veebruaril 2020