Pole enam suurt vahet, töötad kontoris või tehases – töötervisega seotud probleemid on samad ja seotud eelkõige nutiseadmetega. Vaevusi saaks igaüks ennetada, kui oleks rohkem teadlikkust ja tahet, sest võimalused on olemas.
Teemat kommenteerib Qvalitas Arstikeskuse AS peaarst Toomas Põld.
Töötervishoid on muutunud ajaga ainult paremaks. Liinitööl tehakse kindlaid pause ja kui saab, pannakse liin üldse kinni. Kui see pole võimalik, siis asendab liinijuht töötajaid, kes sõna otseses mõttes suunatakse puhkepausiks puhketuppa. Õmblusfirmades korraldatakse üleüldist võimlemist: koos tehakse füsioterapeudi ette näidatud ja eelnevalt salvestatud harjutusi. Aastatega on tööstusvõimlemine muutunud märksa paremaks, aga on näha, et 50-60aastased on laisad ega viitsi harjutusi eriti teha. Samas on selles eas inimeste lihaskond paremini arenenud kui 20aastastel, kes on küll ise aktiivsemad, aga kõik nende lihastegrupid on halvemini arenenud. Koolist tulles pole neil korralikult treenitud rühti hoidvaid lihaseid ega korsettlihaseid. Silma jääb, et 20aastaste probleemiks on ka ülekaalulisus, mida varem nii palju ei esinenud.
Noorem põlvkond on isikukaitsevahenditest võrdlemisi teadlik: mürakeskkonnas ei alustagi nad enne tööd, kui neile pole antud kõrvaklappe või kaitsemaski, kui töötatakse näiteks kemikaalidega.
50-60aastaste põlvkond on omal ajal saanud kuulmiskahjustused ja ülepinge ega viitsi probleemiga eriti tegeleda. Kui sundliigutuste tõttu tekib lihasväsimus, siis pigem võetakse haigusleht ja loodetakse, et massaaž muudab olukorra paremaks, aga nii see ei ole.
Teeme päris palju selgitustööd, et inimesed mõistaksid: vaid võimlemine parandab piirkondlikku verevarustust, mitte mudimine või massaaž kui passiivne tegevus. See küll natuke parandab vereringet probleemses piirkonnas, aga funktsiooni ei paranda. Pealegi ägeda seljavalu korral ei tohiks üldse massaaži teha, aga inimesed pole sellest teadlikud.
Moodsa aja vaevused
Meil on tekkinud päris palju valgekraesid ja kontoriinimesi, kellel ilmnevad hoopis uued vaevused: karpaalkanali sündroom ehk “hiirekäsi” ja väga palju esineb lülisamba kõverusi. See tähendab, et inimene on kaua aega istunud valesti ehk kõveralt, ennast jälgimata. Lülisammast hoidev lihaskorsett on nõrgalt arenenud ja teatud lihasgruppide ülepinge tõttu kaasnevad tulevikus teistsugused hädad.
Päris paljud firmad tellivad ergonoomi, kes vaatab ja soovitab, kuidas võiks tööasendit paremaks muuta või vahetada, aga enamasti järgitakse soovitusi paar nädalat. Seejärel läheb kõik vanaviisi edasi, mis näitab tüüpilist töötajate suhtumist.
Samas on üldine arusaam, et on vaja profülaktiliselt oma tervist kontrollida, muutunud. Inimesed on väga rahul, et neile tehakse töötervishoiu arsti juures uuringuid, mida perearst ei paku – näiteks üldvere- või D-vitamiini analüüsi ja sõltuvalt riskifaktoritest kopsuröntgenit jms, millest on palju kasu.
Vaimne pinge töökohtades on tõusnud. Iga neljas-viies inimene ütleb, et tal on raske ja ta tahaks paremini hakkama saada, kuid ei mõista täpselt, milles viga seisneb. Meie kasutame Kopenhaagenis välja töötatud tööstressi küsimustikku, kus on 147 küsimust, millele saab enne arsti juurde tulekut vastata. Küsimustik jaguneb viide plokki ja annab vastajale kohe tagasisidet, on tal tööstress, läbipõlemise oht või isikliku eluga seotud probleemid. Tulemusi saab töötervishoiuarsti juures arutada ja vajadusel suuname me inimese psühholoogi vastuvõtule.
Rohkem ongi esile tulnud vaimsed probleemid, mida varem ei pandud samavõrd palju tähele ega tegeletud nendega. Iga aastaga on vaimseid vaevusi lisandunud. Päris paljude osaline töövõime ongi seotud vaimsete aspektidega, mida ilmneb eriti väiksemates kohtades elavatel ja vähem haritud inimestel, kes ei saa oma igapäevaeluga hakkama ja vajavad tuge.
Tervisekontrolli hinnatakse aina enam ja üha rohkem asutusi tahavad oma töötajatele boonusena pakkuda täiendavaid terviseuuringuid. Kui inimene saab näiteks 50aastaseks, siis kingitakse talle terviseaudit, kus tehakse põhjalikumad uuringud ja koormustestid. Tervist väärtustatakse varasemast rohkem.
Väljendusoskus on vähenenud
Nutiseadmed on nagu nakkushaigus, millest eelkõige kontoriinimesed ei eemaldu. Juba koolist tulles on neil “nutikael” – pea on kogu aeg alla surutud, mis lisab lülisambale üksjagu suurt koormust. Puhkepauside ajal, mil võiks vaadata kaugele, seda ei tehta. Mobiiltelefon on haaranud ka 50-60aastaseid – vabal hetkel on kõik ninapidi telefonis. Koolituste kohvipauside ajal ei joosta enam kohvitassi järele nagu varem, vaid kõigepealt vaadatakse mobiiltelefonis toimuvat ja kui aega üle jääb, siis võetakse tass kohvi. Ei tõusta püsti ega jalutata.
Mobiiltelefon tekitab inimeses ärevust, sest tal on tunne – kogu aeg peab midagi vaatama ja kontrollima. Tegelikult pole ühtegi nii kiiret asja, millele peaks kohe reageerima.
Kuuldes telefonis sõnumipiiksu ja saamata vaadata, mis see on, siis ei suuda inimene keskenduda ega süveneda. Tekib ärevus ja püütakse laua all oma telefoni vaadata jne. Samas me näeme, et inimestevaheline suhtlus on vähenenud ja noorte väljendusoskus kidakeelsemaks muutunud. Antakse lühikesi vastuseid. Kui me palume kirjeldada oma tervislikku seisundit, siis vastatakse: “Peavalu.”, “Jalavalu.”, “Üks liiges valutab.” Täislausetega ei vastata ja oma olukorrast ei jutustata, vaid suheldakse lakooniliselt nagu sõnumites. Inimesed ei oskagi enam ennast korralikult väljendada.
Töötervishoiuprobleemid muutuvad
Tööstuse automatiseerimise ja robotiseerimise tõttu varasemad ülekoormushaigused taanduvad ja pigem ilmnevad sealgi kontoritöötajatele omased haigused nagu lülisamba kõverused, väsimus, “nutikael” ja “hiirekäsi”.
Kui varem töötasid kaevandustes suured tugevad mehed, kes pidid töötama raskete puuride ja masinatega, siis nüüd on ametis kiitsakad poisid, kes on mänginud arvutimänge ja oskavad neid kasutada. Suured puurimismasinad asuvad neist mitmekümne meetri kaugusel ja noormees puldiga nurga taga manipuleerib nendega. Ka kaevanuses pole enam oluline füüsiline jõud, vaid konsooli juhtimisoskus. Seetõttu ei saa lapsi ja noori ka nutiseadmetest eemal hoida, sest edaspidi poleks nad enam tööturul konkurentsivõimelised, kui nad ei valda arvutitehnikat või arvutimängude pulte.
Samas tuleks tõsta nutisõltlaste teadlikkust, sest soovituste andmisest pole kasu. Oleme koostanud flaiereid, andnud neid kaasa, aga leiame need kas koridori pingilt või prügikastist.
Nutisõltuvus on tõsine probleem, sest mõned inimesed ei suuda isegi arstikabinetis telefonist loobuda ja peavad seda näppima, mis on üks ärevushäire põhjustest. Õnneks pole seesuguseid inimesi veel väga palju.
Lisandunud nutikell tekitab ärevust veel enam – kui varem tuli signaal taskusse, siis nüüd näeb ta seda käe pealt ja tahaks teada, mis seal on. Kasu on nutikellast aga nii palju, et aktiivsusmonitori tõttu jälgitakse, mitu sammu päeva jooksul tehakse või palju kaloreid kulutatakse. Kuigi puudub teaduslik põhjendus, et peaks käima 10 000 sammu, siis seda hasardist järgitakse ja järgitakse, mis on jällegi hea.
