Nii füüsilise isiku kui ka ettevõtja elu ja tegevust reguleerivad lugematu hulk õigusakte. Seaduste mittetundmine ei vabasta teatavasti nende täitmisest. Meie kohustuste järgimise üle teostavad järelevalvet erinevad avaliku võimu kandjad. Tarbijakaitseseaduse üle tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, ehitusseadustiku üle enamjaolt kohalik omavalitsus, erinevate keskkonnaõiguse aktide üle keskkonnaamet ja -inspektsioon jne.
Kohustuste mittetäitmise ehk korrarikkumise või isegi selle ohu korral võib avaliku võimu asutus teha ettekirjutuse ning hoiatada sunniraha määramise eest. Praktikas küsitakse üllatavalt tihti, mida teha, kui ettekirjutusega ei olda nõus ja miks ei piisa pelgalt ettekirjutuse vaidlustamisest.
Mis on sunniraha?
Tavapäraselt sisaldub ettekirjutuses ka sunniraha hoiatus. Nagu nimi ütleb, on tegemist summaga, mida adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutust tähtaegselt ei täida. Sunniraha määra sätestab eriseadus või kui ei, on sunniraha igakordne ülemmäär 9600 eurot. Oluline on aga teada, et sunniraha võib määrata korduvalt, nii kaua, kuni ettekirjutuse adressaat oma kohustuse täidab. Ettekirjutuse hilisem täitmine ei tähenda võimalust nõuda sunniraha uuesti tagasi.
Ettekirjutuse vaidlustamisest tagajärgede kõrvaldamiseks ei piisa
Ettekirjutus on üks haldusakti liike. Seega, kui ettekirjutuse adressaat leiab, et ettekirjutus on mingil põhjusel vastuolus seadusega, saab seda vaidlustada nagu muidki haldusakte, kui esitada 30 päeva jooksul ettekirjutuse teatavaks tegemisest vaie haldusorganile endale või kaebus halduskohtusse. Oluline on aga mõista, et ettekirjutuse vaidlustamisest ei piisa – ka vaide või kaebuse esitamise korral on ettekirjutus kehtiv, kuni haldusorgan ise või halduskohus ei ole seda kehtetuks tunnistanud. Seega kehtib ettekirjutus seni, kuni on adressaadile võimalik selle tähtaegse täitmata jätmise korral määrata sunniraha, sh korduvalt. Kui ettekirjutus osutub hiljem ka õigusvastaseks, ei too see automaatselt kaasa sunniraha määramise õigusvastasust ja võimalust seda tagasi saada.
Sunniraha määramisel on siiski piirid
Tõsi, sunniraha rakendades teeb haldusorgan kaalutlusotsuse ehk peab järgima ka proportsionaalsuse põhimõtet. Seega, ehkki teoorias võiks haldusorgan ettekirjutuse täitmata jätmise korral määrata korduvalt kas või iga kord sunniraha selle ülemmääras, ei saa ta siiski jätta kõrvale konkreetse juhtumi asjaolusid, sh rikkumise raskust jne. Sunniraha rakendamise, sh selle suuruse põhjendusi tuleb haldusorganilt eraldi küsida. Samas ei tasu haldusorgani heatahtlikkusele ja sunniraha väiksusele siiski lootma jääda.
Mida siis teha?
Eelnevast ei tohiks teha järeldust, et ettekirjutuse vaidlustamisel puudub mõte. Vastupidi – see on ainuke võimalus enda õigusi kaitsta, kui leiate, et ettekirjutus on seadusvastane. Samas, nagu öeldud, vaidlustamine ainuüksi enne (kohtu)vaidluse lõppu ei vabasta ettekirjutuse tähtaegsest täitmisest. Ainus lahendus siin on taotleda kas haldusorganilt endalt või halduskohtult esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse kehtivuse peatamist ja sunniraha määramise keelamist. Halduskohtule peab põhistama selleks esialgse õiguskaitse vajaduse – näiteks, et ettekirjutuse täitmine on sedavõrd koormav, et tekkivat kahju on hiljem raske tagasi pöörata.
Kokkuvõtteks
Kui avaliku võimu asutus on teile või teie ühingule pannud ettekirjutusega mõnesuguse kohustuse, tuleb arvestada, et kuni kohus või haldusorgan ise pole ettekirjutuse kehtivust peatanud, tuleb seda täita. Vastasel juhul võib ettekirjutuse tähtaegse täitmata jätmise korral määrata sunniraha, sh korduvalt. Paljudele tuleb üllatusena, et ainuüksi ettekirjutusele 30 päeva jooksul vaide või kaebuse esitamisest ei piisa, et vastutusest vabaneda. Arvestades, et n-ö eelduslik igakordse sunniraha ülemmäär on 9600 eurot, võib ettekirjutuse täitmata jätmine kujuneda üllatuslikult vägagi kulukaks mureks.
