Ettevõtte mõiste eraõiguses on mitmetahuline. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 defineerib ettevõtet kui majandusüksust, mille kaudu isik tegutseb. Kuna ettevõte ei ole tervikuna eraldiseisev ese, siis sisu tuleb iga tehingu raames eraldi määratleda.
Lahendis nr 2-18-2908 (12.06.2019) analüüsis Riigikohtu tsiviilkolleegium ettevõtte ülemineku kriteeriumeid. Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjale Applaford Transport OÜ on üle läinud võlgniku Applaford ES Transport & Logistics OÜ ettevõte.
Küsimus on oluline, et välja selgitada kas ettevõtte omandaja kannab vastutust omandatud ettevõtte varasemate võlgade ja kohustuste eest (s.h. maksuvõlad jne). Ettevõtte ülemineku raames ei saa üle anda üksnes varasid, jättes kohustused üle andmata. Sellisel juhul võib tekkida ettevõtte omandajal täiendav vastutus tulenevalt võlaõigusseadusest.
Ettevõtte ülemineku mõiste
Ettevõtte tehingulist üleminekut reguleerivad võlaõigusseaduse § 180 ja järgnevad sätted.
- Ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused.
- Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga.
Euroopa Liidu direktiiv ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel
Riigikohus osutas ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel Euroopa Liidu Nõukogu 12. märtsi 2001. a direktiivile 2001/23/EÜ “Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktideühtlustamise kohta”. Direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.
Euroopa Kohus on selgitanud, et oluline on, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja vahetumist oma identiteedi. Identiteedi säilimise hindamiseks tuleb arvestada paljusid faktilisi asjaolusid, sh ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua.
Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldi. Selleks, et nimetatud direktiiv kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksus tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga majandustegevust (lahendi p 12).
Ettevõtte üleminekut tõendavad asjaolud
Riigikohus leidis, et direktiivis esitatud ettevõtte üleminekut iseloomustavate elementide kontrollimine on asjakohane kõikides ettevõtte üleminekut puudutavates kohtuasjades. Riigikohus rõhutas, et ettevõtte ülemineku jaatamiseks ei pea korraga olemas olema kõik eespool väljatoodud elemendid.
Antud asjas leidis kohus, et võlgniku põhiline majandustegevus toimus maakohtu otsusest järelduvalt veokite abil, veokitega osutati transporditeenust. Tõendatud on võlgniku omandis olnud veokite suuremas osas üleminek kostjale.
Kui võlgniku majandustegevus põhines ja kostja majandustegevus valdavas osas põhineb neile kuuluvate veokite (põhivara kui ettevõtte tuum) tulutooval viisil kasutamisel, siis ei ole ettevõtte ülemineku kontekstis tähtis see, milline see tulutoov viis täpsemalt on. Ei ole määrav, kas veokitega veetakse ise kaupa või kasutatakse neid mingil muul viisil. Tegemist on sarnase majandustegevusega. Kui sarnasele majandustegevusele lisada võlgniku ja kostja juhtorganite, osanike ja kontaktandmete kattuvus, tähendab see koostoimes seda, et võlgniku ettevõte tuleb lugeda üle läinuks kostjale.
Riigikohus on eelnevalt leidnud, et ettevõtte üleminekut kinnitavaks argumendiks võib olla see, kui ettevõtte üleandja ja omandaja juhtorganite liikmed ning omanikud on samad; samuti on samas lahendis hinnatud majandustegevuse sarnasust olukorras, mil see täpselt sama ei olnud.
Ühenduslüliks võib olla ka ärinimi
Kohus leidis, et ettevõtte üleminekut koostoimes eelnevaga kinnitab ka asjaolu, et nii võlgniku kui ka kostja nimes sisaldub sõna “Applaford”. Ainuüksi sama sõna kasutamine ei tähenda ettevõtte üleminekut. Samas sarnane nimekasutus võimaldab ettevõtte üleandja varasematel klientidel siiski vähemalt eeldada, et omandaja pakub sarnaseid teenuseid nagu pakkus üleandja.
Uus majandustegevus võib olla piiratumas mahus
Tsiviilkolleegium leidis ühtlasi, et õiguslikku hinnangut ettevõtte ülemineku kohta ei kummuta ka kostjal töötajate puudumine ja kostja käibe oluliselt väiksem maht kui võlgnikul. Ettevõtte omandaja võib käitada ettevõtet vähendatud mahus, kuid siiski võib olla olemuslikult tegemist sama ettevõttega.
Samuti ei ole välistatud tööjõu kasutamine selliselt, et töölepingud sõlmib üks ettevõtja, kuid tegelikke tööülesandeid täidavad töötajad rendisuhte alusel teise ettevõtja (kasutajaettevõtja) juures.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et ettevõtte ülemineku hindamiseks on olemas Riigikohtu lahendist tulenevad kriteeriumid, millest vajadusel lähtuda. Tulenevalt sellest, kui ettevõte on uuele isikule (omandajale) üle läinud, võib omandaja võlaõigusseaduse § 183 kohaselt solidaarselt võlgnikuga vastutada võlgnikul enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest.
