Üks keerulisemaid probleeme, millega FIE väga sageli kokku puutub, on isikliku ja ettevõtluses kasutatava vara eristamine ning varaga seotud kulutuste mahaarvamine, kas ja millal kajastada vara võõrandamisest saadud tulu, tulu tekkimisest ettevõtluses kasutatava vara isiklikku tarbimisse võtmisel jne. Tegemist on ühe ja sama isikuga, kuid vara tuleb hinnata isikliku tarbimise ja ettevõtluse vahel, s.t. vara kasutuse järgi.

Lisaks füüsilisele isikule (kui FIE-le) kuuluvale varale võidakse kasutada ettevõtluses ka FIE abikaasale kuuluvat vara või abikaasade ühisvara, kuid maksustamisel lähtutakse ikkagi eelkõige sellest, kas:

• vara kasutatakse ainult ettevõtluses;
• vara on lisaks ettevõtlusele osaliselt kasutusel ka isiklikus tarbimises, sellisel juhul määratakse ettevõtluses kasutatava osa ja isikliku tarbimise vaheline proportsioon,
• vara soetamismaksumus on või ei ole kantud täielikult või osaliselt ettevõtluse kuludesse;
• füüsilise isiku eluruumi võõrandamisel oli see enne võõrandamist kasutatav või mitte jne.

Seega tuleb arvestada kõige allpool tooduga, mis hõlmab vastuseid enamlevinud küsimustele antud teema osas.
 

1. Kuidas eristada isiklikku vara ja ettevõtluse vara?

Ettevõtlusega tegelemisel tuleb tihti ette, et vara on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt. Kui vara on kindel objekt, siis on suhteliselt kerge seda kasutusotstarbe järgi mõttelisteks osadeks jagada ja leida just ettevõtluses kasutatava osa suurus.

Näide 1: FIE kasutab oma korterist (üldpindala 63 m2) ühte tuba töötoana (toa pindala 12 m2). Seega on korteri ettevõtluses kasutatav osatähtsus 19% (12 : 63 x 100). Kui ettevõtja teeb remonti kogu korteris, siis võib ta oma ettevõtlustulust maha arvata vaid 19% kogu korteri remondile kulutatud summast (vastavalt töötoa ja üldpindala suhtele). Kui FIE remondib nt ainult WC-d ja koridori, siis võib ka nendest remondikuludest kanda ettevõtluse kuludesse 19%. Kui FIE remondib nt ainult sahvrit, mida ta ettevõtluse tarbeks ei kasuta, siis ei või ta remondikulusid oma ettevõtlustulust maha arvata. Kui remont tehakse ainult töötoana kasutatavas ruumis, siis võib FIE kõik remondikulud ettevõtluskulude hulka kanda eeldades, et tuba kasutatakse ettevõtluses 100%, s.t. isiklikel eesmärkidel seda ei kasutata.

Kõik ettevõtluse kuludesse kantud summad peavad olema dokumentaalselt tõendatud ja maksustamise seisukohast võetakse kulutus arvesse sellel maksustamisperioodil, millal kulutus tehti.

Asi muutub keerulisemaks siis, kui soetatud vara või teenus on isiklikus tarbimises, kuid seda kasutatakse ka ettevõtluse otstarbel (nt sõiduauto, kodune telefon jms) ning vara ei ole võimalik mõttelisteks osadeks jaotada. Siin võib eristada kahte tasandit:

• ettevõtja ise kasutab tema valduses olevat vara isiklikuks otstarbeks;
• vara kasutavad lisaks FIE-le ka tema pereliikmed (nt kodune arvuti).

Sellisel juhul peab ettevõtja ise määrama kindlaks iga üksiku kauba või teenuse ettevõtluses kasutatava osa.

– Kõigepealt tuleb eristada varad, kaubad, materjalid, teenused, mida kasutatakse eranditult ettevõtluse tarbeks. Ainult ettevõtluses kasutatavateks kaupadeks, varadeks vms loetakse näiteks kaubad, millel ei ole peale ettevõtluses kasutamise muud otstarvet, nt spetsiifilised tööriistad, seadmed, masinad, materjalid, pooltooted jms.

– Seejärel tuleb eristada kaubad, varad ja teenused, mida kasutab ainult ettevõtja (nende puhul tuleb määrata ettevõtluses kasutatava osa ja omatarbe vahelised proportsioonid).

Näide 2: FIE kasutab isiklikku sõiduautot ka ettevõtluses ja peab selle kasutamise kohta sõidupäevikut. Maksustamisperioodi üldine läbisõit on 50 000 kilomeetrit ning ettevõtlustulu saamise otstarbel on sõidupäeviku alusel sõidetud 10 000 kilomeetrit. Seega võib sõiduauto ettevõtluses kasutatav osatähtsus olla 20% (10 000 : 50 000 x 100) ja kuludesse saab kanda vastava proportsiooniga sõiduautole tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud.

– Lõpuks tuleb määrata proportsioonid nendele varadele, kaupadele ja teenustele, mida kasutavad kõik pereliikmed (FIE enda kasutus osa koos pereliikmetega tuleb jagada ettevõtluse ja isikliku tarbimise vahel).

Näide 3: FIE-l on kodus arvuti, mille soetamismaksumusest 45% arvas ta oma ettevõtlustulust maha. Seega määras FIE, et arvutit kasutab ta ettevõtluse tarbeks 45% arvuti tööajast (peab arvutis raamatupidamisarvestust), ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel kasutatakse (FIE füüsilise isikuna koos oma pereliikmetega) arvutit ülejäänud 55%. Seega võib FIE oma ettevõtlustulust maha arvata vaid 45% (100% – 55%) arvutile tehtud jooksvatest kulutustest (nt uued arvutiprogrammid, täiendused riistvaras jms). Ka siin on rakendatav põhimõte, mis on mainitud üle-eelmises näites: kui mõnda programmi või täiendust kasutatakse üksnes isiklikel eesmärkidel, siis seda ettevõtluskuludesse kanda ei saa. Soetatud raamatupidamisarvestuse programm (tarkvara) vm ainult ettevõtluse tarbeks soetatud arvutiprogrammi võib 100% kuludesse kanda.

Iga tehtud kulu puhul tuleb hinnata lisaks kulu seosele ettevõtlusega ka kulu osatähtsust antud ettevõtlusest.

2. Ettevõtluses kasutatud vara võõrandamisel saadud tulu maksustamine

Vara soetamisel tuleb jälgida ka maksuseadust, sest kogu vara, mida füüsiline isik saab soetada, ei loeta tulumaksuseaduse tähenduses ettevõtluseks soetatud varaks. Näiteks väärtpaberid, sest väärtpaberi võõrandamisest saadud tulu ei maksustata kui ettevõtlustulu, vaid kui kasu vara võõrandamisest.

Ettevõtluses kasutatud vara võõrandamisest saadud tulu maksustatakse juhul, kui selle vara soetamismaksumus on eelnevalt ettevõtlustulust maha arvatud, s.t. kui selle vara soetamismaksumus on kantud ettevõtluse kuludesse ja sellega on vähendatud maksustamisperioodi ettevõtluse tulu.

Siinjuures juhime tähelepanu, et ei ole oluline, millal soetatud vara maksumus on ettevõtluskuludesse kantud. Vara võõrandamisest saadud tulu maksustatakse sellel maksustamisperioodil, mil vara võõrandati.

Kui võõrandatakse ettevõtluses kasutatavat vara, mille soetamismaksumus on ettevõtlustulust maha arvatud, siis loetakse selle vara müügihind või vahetuse teel saadud muu vara turuhind ettevõtlustuluks.

Näide 4: FIE otsustas maha müüa ettevõtluse tarbeks soetatud löökdrelli, mille soetamismaksumuse 3 900 krooni ta ettevõtlustulust maha arvas. Drell õnnestus tal müüa 3 000 krooni eest, mida ta deklareeris oma ettevõtlustuluna ning maksis sellelt tulu- ja sotsiaalmaksu.

Kui FIE poolt soetatud vara oli ettevõtlusega seotud vaid osaliselt ning vara soetamismaksumus oli tulust maha arvatud samuti osaliselt, siis vara võõrandamisel liidetakse ettevõtlustulule vaid see osa vara müügihinnast, mis vastab ettevõtlustulust mahaarvatavale osale vara soetamismaksumusest. Kasutada tuleb seega sama proportsiooni, mida kasutati ka soetamismaksumuse maha arvamisel ettevõtlustulust või eseme kasutamise ajal muudetud proportsiooni.

Näide 5: FIE soetas endale suitsuahju, mida kasutas nii ettevõtluses kui ka isiklikul otstarbel (ettevõtja tegeles liha suitsutamisega). Teades, et ta kasutab soetatud ahju ka isiklikul otstarbel, kandis ta ahju ostusummast, 20 000 kroonist, kuludesse 15 000 krooni ehk 75% vara soetamismaksumusest. Mõne aasta pärast müüs ettevõtja ahju maha ning müügihinnana õnnestus tal saada 18 000 krooni. Ettevõtlustulule peab ettevõtja lisama 75% müügihinnast ehk kasutama sama proportsiooni, mis ta vara soetamisel ostuhinnast kuludesse kandis ehk (18 000 x 75 : 100) 13 500 krooni.

 

3. Ettevõtluses kasutatava vara isiklikku tarbimisse võtmise maksustamine

Varem ettevõtluses kasutatud vara, kui selle vara soetamismaksumus on kantud ettevõtluse kuludesse, võtmine isiklikku tarbimisse võrdsustatakse võõrandamisega ja maksustatakse tulumaksuga. Sealjuures maksustatakse igasugune vara, mille soetamismaksumus on ettevõtlustulust eelnevalt maha arvatud ning mis võeti isiklikku tarbimisse, kusjuures ei ole oluline, kas tegemist on kinnis- või vallasvaraga, põhi- või käibevaraga.

Isiklik tarbimine võib seisneda asja tarvitamises maksumaksja või tema perekonnaliikmete isiklikes huvides või asja kasutada andmises kolmandatele isikutele, v.a kui kasutamise eest küsitakse tasu (renti) ja lisatakse see ettevõtlustulule. Isiklikku tarbimisse võtmine võib olla osaline, näiteks juhul, kui ettevõtluse tarbeks kasutatud hoonest hakatakse ühte osa kasutama eluruumina või isiklike asjade panipaigana.

Isiklikku tarbimisse võtmisega ei ole tegemist juhul, kui vara ettevõtluses kajastamine lõpetatakse seoses vara hävinemise, riknemise, varguse, kasutuskõlbmatuks muutumise jne tõttu ning selle kohta on olemas konkreetsed tõendid. Sellisel juhul eespool nimetatud vara turuhinda ettevõtlustulule ei lisata.

Kui vara soetamismaksumus on ettevõtluse kuludesse kantud täies ulatuses, siis lisatakse vara isiklikku tarbimisse võtmisel ettevõtlustulule vara turuhind, mitte soetamismaksumus, kuna tõenäoliselt on vara väärtus ettevõtluses kasutamise aja jooksul vähenenud.

Näide 6: Ettevõtluse kuludesse kantud vara soetamismaksumus 2002. a. oli 10 000 krooni. Selle vara isiklikku tarbimisse võtmisel on turuhind 8 000 krooni ja maksustamisperioodi ettevõtlustulule lisatakse 8 000 krooni.

FIE-l on õigus oma ettevõtlus peatada sellest maksuhaldurit eelnevalt teavitades ning isikut ei loeta maksustamise seisukohast ettevõtjaks ajavahemikus, millal ettevõtlus on peatatud.

Kui FIE on peatanud oma ettevõtluse enamaks kui 12 kuud, siis tuleb tal arvestada, et ettevõtluses kasutatav vara loetakse isiklikku tarbimisse võetuks ja maksustatakse vastavalt eespool toodule.

4. Elukohana ja osaliselt ettevõtluses kasutatava eluruumi võõrandamisest saadud kasu maksustamine

Residendist füüsilise isiku maksustatava tuluna ei käsitleta kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud tulu, kui isik kasutas võõrandatavat eluruumi oma alalise või peamise elupaigana.

Füüsilise isiku elukohana ja osaliselt ettevõtluses kasutatud eluruumi võõrandamisest saadud kasust maksustatakse füüsilise isiku tuluna see osa, mis vastab ettevõtluses kasutatavale osale eluruumist, st eluruumi müügist saadud kasu jagatakse üldpinnaga ja korrutatakse mitteeluruumiks kasutatava pinna suurusega.

Kui ettevõtja on lõpetanud eluruumi ettevõtluses kasutamise ja lisanud kuludesse kantud soetamismaksumuse ettevõtlustulule või ei ole eluruumi kasutanud ettevõtluses pikema aja jooksul, siis laieneb maksuvabastus täies ulatuses.

Näide 7: FIE elas alaliselt korteris, mille üldpindala oli 100 m2. Korterist kasutas ta kuni selle võõrandamiseni 70 m2 eluruumina ja ülejäänud 30 m2 ettevõtluse tarbeks. Korteri soetamismaksumus oli 1 000 000 krooni ning ettevõtja ei kandnud ettevõtluses kasutatavat osa soetamismaksumusest (1 000 000 x 30 : 100) ettevõtluskuludesse. Füüsiline isik, kes tegutseb sellel pinnal ka FIE-na võõrandas korteri ning sai müügihinnaks 1 500 000 krooni, seega sai ta vara võõrandamisest kasu 1 500 000 – 1 000 000 = 500 000 krooni. Saadud müügitulust (500 000 krooni) on maksuvaba 70% ehk see osa korteri müügist saadud tulust, mida füüsiline isik kasutas oma eluruumina. Maksustatakse saadud müügitulust korteri ettevõtluses kasutatud osa 30% ehk (500 000 x 30 : 100) 150 000 krooni. Maksustatav summa 150 000 krooni deklareeritakse kui füüsilise isiku kasu vara võõrandamisest, kuna FIE oli kuludesse kandnud vastava (30%) proportsiooniga korteri jooksvaid kulutusi, kuid ei olnud korteri soetamismaksumust eelnevalt ettevõtlustulust maha arvanud.