Riigikogu on 23. septembril menetlusse võtnud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 76 SE. Muudatused on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2020.
Eelnõus reguleeritakse nõudmiseni varude (call-off stock) ja aheltehingute käibemaksuga maksustamist.
Muudatused tulenevad vajadusest üle võtta 2018. a detsembris vastu võetud direktiivi ja sellega seotud määruste muudatuste pakett1, eesmärgiga täiustada olemasoleva käibemaksusüsteemi teatud sätteid praktiliste probleemide lahendamiseks ja liikmesriikide käsitluste ühtlustamiseks. Kuna muudatusi tuleb liikmesriikidel asuda rakendama juba alates 1. jaanuarist 2020, siis on paketti nimetatud ka käibemaksusüsteemi kiirparanduseks (“VAT quick fixes“).
Nõudmiseni (lao)varude maksustamise korra lihtsustamine ja ühtlustamine
Kehtivate reeglite kohaselt on kauba teise liikmesriiki toimetamine ilma omandiõiguse üleandmiseta, mille eesmärgiks on luua tarnija poolt talle teadaolevale kliendile laovaru, millest viimane saab soetada kaupa endale sobival ajal (“nõudmiseni varud”), võrdsustatud ühendusesisese käibega ja sellega kaasneb ühendusesisene maksustatav soetamine. Laovarust kauba väljavõtmisel kliendi poolt toimub teine käive, mille tekkimise koht on liikmesriigis, kus kaubavaru asub. Seega ühe piiriülese müügitehinguga kaasneb käibemaksuarvestuses maksutehniliselt kaks käivet.
Kauba tarnija peab reeglina end sihtliikmesriigis registreerima käibemaksukohustuslaseks, et tal oleks võimalik tema enda ühendusesisene kauba soetamine talle omistatud numbri alusel deklareerida. Kuna registreerimine sihtliikmesriigis on tülikas ja kulukas nii tarnijale
kui ka maksuhaldurile, siis osad liikmesriigid, sh ka Eesti kohaldavad selle vältimiseks lihtsustusmeetmeid, teised mitte – mis omakorda tähendab, et ühtsel turul ei kohaldata kehtivaid reegleid ühtemoodi.
Erireegli sisu
Käsitluse ühtlustamiseks sätestatakse käibemaksuseaduses nõudmiseni varu mõiste (§ 2 lg 31) ja erisätted (§ 7 ja 8 muudatused), mille sisuks on, et varude toimetamist lähtekohariigist (näiteks Eesti) sihtkohariigis (EL, näiteks Soome) asuvasse lattu eelnevalt teadaolevale kliendile ei võrdsustata enam ühendusesisese käibega, mistõttu ühendusesisene nullmääraga käive ja ühendusesisene maksustatav soetamine toimub alles siis, kui klient võtab kauba laost välja. Teisisõnu, mitte kauba lähetamine pole enam oluline, vaid laost kauba väljavõtmine.
Kui klient ei ole võtnud kaupa laost välja 12 kuu jooksul pärast lähetamist, siis tekib tarnijal sihtliikmesriigis soetamine, v.a. teatud erandjuhtudel (müümata laovaru on näiteks saadetud tagasi lähteliikmesriiki). Tarnijal ei tohi olla sihtkohaliikmesriigis püsivat tegevuskohta käibemaksudirektiivi mõttes, ostja isik peab olema müüjale ette teada ja ostjale peab olema omistatud käibemaksunumber juba lähetamisel. Kui kõik tingimused on
täidetud, langeb ära vajadus registreerida müüja käibemaksukohustuslaseks igas liikmesriigis, kuhu ta oma nõudmiseni kaubavaru paigutab.
Käibemaksukomitee on 15. mail 2019 avalikustatud töödokumendis2 hinnanud tüüpolukordi, millal nõudmiseni laovarud loovad tarnijale lao asukohariigis püsiva tegevuskoha ja millal mitte (kui püsiv tegevuskoht tekib, siis ei ole võimalik erikorda kohaldada).
Nõudmiseni varude register
Maksuhaldurid hakkavad kaupade liikumise üle kontrolli teostama nõudmiseni laovarude registri kaudu, mida peavad hakkama pidama nii kaupade tarnijad kui ka tarne saajad.
Rahandusministri määruses nr 40 sätestatakse andmete koosseis, mida on vaja Eesti käibemaksukohustuslasest tarnijal ja/või kauba saajal vaja registreerida ja talletada
“igapäevasesse käibemaksuarvestusse”3.
Ühendusesisese käibe aruande muutmine
Alates 1. jaanuarist 2020 peaks muutuma ka ühendusesisese käibe (VD) aruande (sh muutmise aruande, VDP) vorm ja selle täitmise kord (vastav IT-lahendus on töös). Eesti käibemaksukohustuslasest tarnija peab VD aruandes deklareerima ka nõudmiseni varu
toimetamise Eestist teise liikmesriiki, kasutades selleks tarne saaja käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit. Lisaks on vaja deklareerida ka nõudmiseni varude asendamine (algne tarne saaja muutub) ja tagasitoimetamine Eestisse.
Ainult üks käive on “aheltehingus” nullmääraga
Täiendatakse käibemaksuseaduse § 9 uute lõigetega 4 ja 5, et ühtlustada käsitlust, millist käivet saab müügiahelas pidada ühendusesiseseks käibeks (0%) aheltehingu korral, mille osalised on müüja ─ edasimüüjast vahendaja ─ klient, ja millist mitte. Aheltehingu all tuleb mõista sama kauba järjestikuseid müüke, mille korral toimub vaid üksainus ühendusesisene vedu kahe liikmesriigi vahel, kusjuures müüja ja vahendaja peavad olema registreeritud käibemaksukohustuslased, et antud erisätet kasutada.
Vedu seostatakse üldreeglina (§ 9 lg 4) müüja ja edasimüüjast vahendaja vahelise käibega, kui vahendaja on registreeritud käibemaksukohustuslasena muus liikmesriigis kui kauba lähteliikmesriik, seega on müüja jaoks tegemist ühendusesisese käibega (0%). Erandina (§ 9 lg 5), kui vahendaja on kauba lähteliikmesriigis registreeritud käibemaksukohustuslasena ja andnud numbrist teada tarnijale, siis seostatakse vedu edasimüüjast vahendaja ja kliendi vahelise käibega, ja see käive saab 0%-lise määra.
Mille poolest erineb menetlusse võetud eelnõu algsest eelnõust?
Riigikogu menetlusse võetud eelnõus puuduvad sätted, mis reguleeriks lootusetute võlgade (s.o kas osaliselt või täielikult maksmata arved, mis sisaldavad käibemaksu) osas arvestatud käibemaksu korrigeerimist.
Algses eelnõus olid sellised sätted (§ 29 lg-d 14-17), kuid need on võetud välja, kuna muudatuse mõjul väheneks laekumine riigieelarvesse 2020. a u 19 miljoni euro võrra, millega pole jõutud arvestada eelarve kujundamisel.
Rahandusministeeriumi info kohaselt kavandatakse käibemaksuseadust muuta ka 2020. a ja siis lisatakse uude eelnõusse lootusetute võlgade käibemaksuarvestust puudutavad sätted (seega eeldatavalt jõustuvad need alates 01.01.2021).
Ühendusesisesele käibele nullmäära kohaldamise tingimused
Muudetakse käibemaksudirektiivi art-t 138, et sätestada sisuline tingimus, mille kohaselt ühendusesisesele käibele saab müüja õiguse kohaldada nullmäära vaid juhul, kui ostja on registreeritud käibemaksukohustuslasena (muus liikmesriigis kui lähteliikmesriik). Praegu on tegemist vormilise nõudega, kuid Eestis toimib see nagu sisuline tingimus, sest deklareerimine ei ole võimalik ilma kehtiva numbrita ja selline nõue on olemas kehtiva
käibemaksuseaduse § 15 lg 3 punktis 2.
Kui ostja on küll registreeritud käibemaksukohustuslasena, kuid müüja ei ole ühendusesisest käivet nõuetekohaselt deklareerinud ühendusesisese käibe (VD) aruandes, siis välistatakse nullmäära kohaldamise õigus – selleks täiendatakse käibemaksuseaduse § 15 uue lõikega 31.
Seega, kui puudub kauba ostja/saaja number või müüja jätab tehingu VD aruandel kajastamata, ei saa kohaldada ühendusesise käibe maksustamiseks 0%list määra.
Rakendusmääruse täiendamine – millega tõestada ühendusesisest käivet
Rakendusmäärust 282/2011 täiendatakse uue artikliga 45a, mis reguleerib, milliseid veo- ja muid dokumente aktsepteeritakse nullmääraga ühendusesisese käibe tõendamiseks.
1Direktiiv 2018/1910, määrus 2018/1909, rakendusmäärus 2018/1912.
2Working paper No 968.
3RM määrus nr 40 “Maksukohustuslase käibemaksu igapäevase arvestuse kord“.
