Vahetustehingute käibemaksukäsitlus

Euroopa Kohus otsustas 22. oktoobril 2015 kohtuasjas C-264/14, et nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellised tehingud, mis seisnevad virtuaalse valuuta (nt bitcoin) vahetamises traditsioonilise valuuta vastu ja vastupidi, ning mille eest võetakse tasu, kujutavad endast teenuse osutamist tasu eest nimetatud sätte mõttes.

Tehinguid, mis puudutavad mittetraditsioonilisi valuutasid, st valuutad, mis ei ole käsitletavad seadusliku maksevahendina, tuleb sellegipoolest käsitleda finantstehinguna tingimusel, et tehingupooled aktsepteerivad neid valuutasid kui seaduslike maksevahendite alternatiive.

Euroopa Kohus otsustas samuti, et direktiivi 2006/112 artikli 135 lõige 1 punkti e tuleb tõlgendada selliselt, et käibemaksust on vabastatud virtuaalse valuuta vahetamine traditsioonilise valuuta vastu ja vastupidi, sarnaselt traditsiooniliste valuutade vahetustehingutele.

Makse- ja valuutavahetusteenus on käibemaksust vabastatud vastavalt käibemaksuseaduse § 16 lõige 2¹ punktile 4.

Rahakotiteenuse ja virtuaalse valuuta kaevandamise käibemaksukäsitlus

Üldiselt on rahakotiteenuse puhul tegemist tarkvaraga, mis võimaldab hoiustada plokiahela kasutaja isiklikke võtmeid. Sellisel juhul on rahakotiteenus üksnes tehnoloogilise sisuga ja käsitletav tehnoloogilise abivahendina. Sealjuures ei võimalda rahakotiteenus ise teostada krüptovaluuta tehinguid. Isiklike võtmete hoiustamine ei ole kasutajate jaoks lõppeesmärk.

Käibemaksukomitees arutlusel olnud Euroopa Komisjoni tööpaberis number 892 on jõutud järeldusele, et rahakotiteenuse osutamine ei ole hõlmatud käibemaksudirektiivi artikli 135 lõike 1 punktis d sätestatud maksuvabastusega. Seda põhjusel, et isegi kui see teenus võib bitcoin’de tehinguks vajalik olla, ei too see teenus ise kaasa mitte mingit muutust bitcoin’i omandiõiguses. Lisaks tõi Euroopa Komisjon välja, et asjaolu, et mõned bitcoin’i kasutajad võivad endale ise rahakoti üles seada ilma kolmanda osapoole poolt pakutava teenuse kasutamiseta, võib samuti viidata sellele, et rahakotiteenus ei ole hädavajalik selleks, et bitcoin’i tehing saaks toimuda. Samuti selgitas Euroopa Komisjon, et isegi kui selliseid teenuseid pidada hädavajalikuks teenuseks maksuvaba tehingu tegemiseks, ei anna see Euroopa Kohtu praktika põhjal põhjust järeldada, et see teenus ise on maksuvaba.

Eelnevast tulenevalt on maksuhaldur seisukohal, et üldjuhul ei ole rahakotiteenus maksuvabastusega hõlmatud ja tasu eest osutatavad rahakotiteenused kuuluvad käibemaksuga maksustamisele.

Seejuures on oluline märkida, et tasu eest osutatava rahakotiteenuse puhul sõltub käibemaksuga maksustamine rahakotiteenuse sisust ja teatud juhtudel võib finantsteenuste käibemaksuvabastus rahakotiteenusele kohalduda.

Eelnevalt viidatud tööpaberis number 892 on jõutud järeldusele, et käibemaksudirektiivi artikli 135 lõike 1 punktis e sätestatud maksuvabastus võib teatud juhtudel olla kohaldatav rahakotiteenusele – sellistele, mis võimaldavad bitcoin’i kasutajatel seda seal hoida ja sellega teha tehinguid. Euroopa Komisjon on rõhutanud, et selleks, et maksuvabastus kohalduks, peab teenus olema otseselt seotud valuutatehingu endaga.

Seega, kui rahakotiteenus võimaldab lisaks maksevahendina käsitletava krüptovaluuta hoiustamisele teha eelnevalt nimetatud krüptovaluutaga tehinguid, mis tekitavad õigusi ja kohustusi nimetatud maksevahendiga seoses, ja mida loetakse käibemaksuseaduse § 16 lõikes 2¹ nimetatud finantsteenuseks, kohaldub käibemaksuseaduse § 16 lõikes 2¹ sätestatud finantsteenuse käibemaksuvabastus.

Samas tööpaberis jõuti järeldusele, et virtuaalse valuuta kaevandamine ei ole ainult uute virtuaalraha ühikute loomine, vaid sellel on fundamentaalne roll bitcoin’i süsteemi ülalpidamises/toimimas hoidmises ja tehinguandmete usaldusväärsuse tagamises – seetõttu on kaevandajate tegevus piisavalt seotud bitcoin’idega ja seeläbi käibemaksuvaba ning selle tarbeks soetatud kaupade (näiteks arvutite, elektrienergia) ja teenuste sisendkäibemaks ei ole mahaarvatav.

Euroopa Komisjon leidis, et tegevuse iseloomu arvestades võiks virtuaalse valuuta kaevandamine teisele isikule osutatava teenusena olla hõlmatud käibemaksudirektiivi artikli 135 lõike 1 punktis d sätestatud maksuvabastusega. Virtuaalse valuuta kaevandamine iseenda jaoks ei ole käibemaksuseaduse tähenduses ettevõtlus ega käive ja samuti ei anna sellega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Tehingutest kaevandatud virtuaalse valuutaga, näiteks selle vahetamisest traditsioonilise valuuta vastu, tekib maksuvaba käive.

Platvormi kasutamisteenuse käibemaksukäsitlus

Teenus, mis annab tasu eest ligipääsu tarkvararakendusele ja mille eesmärk on võimaldada teenuse saajal platvormi kasutamist, kuulub maksustamisele käibemaksuga tavakorras olenevalt teenuse saajast. Platvormi kasutamisteenuse puhul ei ole tegemist finantsteenusega ja seega ei ole teenus käibemaksuseaduse alusel käibemaksust vabastatud.

TULUMAKS, SOTSIAALMAKS

Virtuaalset valuutat käsitletakse tulumaksuseaduse § 15 lõike 1 tähenduses varana. Tulumaksuga maksustatakse sellisel juhul vara võõrandamisest, sh vahetamisest, saadud kasu (TuMS § 15 lg 1 ja § 37 lg 1).

Kui isiku tegevus virtuaalse valuutaga vastab tulumaksuseaduse § 14 lõike 2 tingimustele, maksustatakse teenitud tulu ettevõtlustuluna, sh sotsiaalmaksuga.