Mõni aeg tagasi jagasime RMP.ee lugejatega Liis Kivisilla magistritöö “Raamatupidaja roll finantspettuste ennetamisel ja sisekontrollimeetmete kasutamine Eesti ettevõtete näitel” kirjutamiseks koostatud küsimustikku. Nüüd tutvustame selle tulemusi.
Liis Kivisild uuris oma magistritöös, milliseid finantspettuste ennetamise meetodeid Eesti ettevõtetes kasutatakse ja kas need on raamatupidajate arvates ka efektiivsed. Autor uuris finantspettuste ennetamist ka üldisemalt. Kas Eesti ettevõttele on finantspettused üldse probleemiks? Kas finantspettuste sooritamine tulevikus suureneb? Jms.
Finantspettused on vähemal või rohkemal määral probleemiks ülemaailmselt. Neid pole võimalik täielikult elimineerida, küll aga saab tõhustada ennetusmeetodeid, et vähendada pettuste ohvriks langemise riski, kirjutab autor oma töö kokkuvõttes. Autor hindab positiivseks teadlikkust erinevatest pettustest ja nende ennetamise olulisust, mis on pannud ettevõtteid ka vastavalt käituma või oma süsteeme muutma.
Töö eesmärgi täitmiseks püstitas autor kaks hüpoteesi:
- raamatupidajatel on oluline roll finantspettuste ennetamisel;
- Eesti ettevõtted ei pööra piisavalt tähelepanu pettuste ennetamisele ja ei ole rakendanud tõhusaid sisekontrollimeetmeid.
Hüpoteesidest esimene leidis kinnitust, teine aga mitte, selgus saadud tulemustest. Nii hindas 84% vastanutest, et ettevõte, kus ta töötab, tegeleb võimalike finantspettuste vältimise ennetamisega. Kindlad juhised finantspettustega seotud riskide juhtimiseks olid olemas 61% vastajatega seotud ettevõtetes. Hüpoteesi teise poole, et Eesti ettevõtted pole rakendanud piisavalt tõhusaid sisekontrollimeetmeid, sai ümber lükata sellega, et töös
kõige efektiivsemaks hinnatud meetodid olid ka kõige sagedamini kasutuses olevad
finantspettuste ennetusmeetodid.
Küsitlusest selgus, et uuringus osalejad olid teadlikud finantspettuste ennetamise olulisusest ja ka tegutsetakse, et võimalikke pettusi vältida. Küsimusele, kas finantspettused on üldse Eesti ettevõtetele probleem, vastati peamiselt “raske öelda” või “üldiselt nõus”. Sellise tulemuse põhjus võib olla, et üle poole vastajate väitel ei ole nende ettevõte viimase viie aasta jooksul finantspettuse ohver olnud. Kui endal konkreetne kogemuse puudub, siis on keerulisem hinnata ka finantspettust kui probleemi laiemalt, oletas autor. Seda kinnitas autori hinnangul ka vastus küsimusele, kas finantspettuste sooritamine suureneb tulevikus, millele anti suures osas vastuseks “ei tea”.
Magistritöö küsimustiku raames palus autor järjestada kuus levinumat finantspettuste sooritamist soodustavat põhjust. Kõige olulisemaks hindasid vastajad vähest või puuduvat
sisekontroll organisatsioonis ja kõige vähem oluliseks töötajate rahulolematus tööga. Tulemus rõhutab eelkõige finantspettuste ennetamisel tõhusa sisekontrolli olulisust.
Kõige enam tõid vastajad ennetusmeetoditena välja tulemüüri ja viirusekaitse; töölepingud; valvesüsteemide olemasolu, et kaitsmaks ettevõtte füüsilist vara; pangaülekannete kinnitused; töötajate taustakontrolli enne töölevõtmist; pistelise kontrolli tehingute andmete õigsuse kohta ja tarnijate usaldusväärsust tagavad meetmed, st taustakontrolli; auditisätted lepingus jms. Kõige vähem oli vastajate seas kasutusel eetikanõunik, finantspettuste uurija, süsteem kolmandatel osapooltelt laekuvate vihjete vastuvõtmiseks ja kontrolliks, töötajate rotatsioon, mille all mõeldi töötajate ajutist töötamist erinevates allüksustes ja ametikohtadel (nn nelja silma printsiibi rakendamine) ning vähe oli kasutusel ka n-ö vilepuhumine (whistle-blowing).
Küsimustikule vastajad hindasid kõige efektiivsemaks valvesüsteem ettevõtte füüsilise vara kaitseks, pangaülekannete kinnitusi, sularahakontrolle, välisauditit, tulemüüri ja viirusekaitset arvutitele, siseauditi ja sisekontrolli pidevat tõhustamist. Kõige vähem tõhusaks peeti ettevõttes töötavat eetikanõunikku, töötajate rotatsiooni, vilepuhumist, pettuste vihjeliini, ettevõttes loodud finantspettuste uurija ametikohta ja kolmandatelt isikutel laekuvate vihjete vastuvõtmiseks ning kontrolliks loodud süsteemi.
Märkimisväärseks tulemuseks oli see, toob Liis Kivisild välja, et kõige enam kasutusel olevaid finantspettuste ennetusmeetodeid peeti ka kõige efektiivsemateks. Autorit üllatas, et vilepuhumist, kolmandatelt osapooltelt laekuvate vihjete vastuvõtmiseks ja
kontrolliks loodud süsteemi ning pettuste vihjeliini kasutatakse Eesti ettevõtetes vähe ja neid ei hinnatud ka kuigi efektiivseks, kuigi mitmed uuringud näitavad vastupidist trendi.
Autor toob oma töö kokkuvõttes välja, et Eesti ettevõtete pettustevastaseid süsteeme ei saa hinnata heaks. Enamasti piirdutakse vaid üksikute ennetusmeetodite kasutamisega.
Et finantspettuste avastamise ja ennetamise tõhusust parendada, soovitab magistritöö autor teha raamatupidajatele vastavaid koolitusi, milles võiks tutvustada finantspettuste ennetamist kui ühtset süsteemi. Finantspettusi saab ennetada kõige efektiivsemalt, kui kasutatakse erinevaid ennetusmeetodeid, mis loovad ka omavahel ühtse terviku. Raamatupidajate teadlikkust finantspettuste avastamisel ja ennetamise olulisusest aitaks tõsta ka Eesti raamatupidajate kogu kui raamatupidajaid ühendava katusorganisatsiooni koostatud vastavasisuline juhend, märgib Liis Kivisild oma magistritöös.
