Igal aastal seisavad mõne valdkonna töötajad silmitsi looduslike ohuteguritega, mis nende tervist mõjutavad. Osaliselt annab neid vältida või leevendada.

Kõige kibedamal tööajal peab aednik ja lillekasvataja Katrin Otto (43) hoidma taskurätikut käepärast, sest õietolmuallergia tõttu kipuvad silmad ja nina sorinal vett jooksma. Allergiline oli tal juba lapsena, ent sellegipoolest on ta kogu oma tööelu ehk enam kui 20 aastat tegelenud justnimelt lilledega. Kavatsemata meelepärasest ametist loobuda. Pigem väldib ta teatud lillesorte.

“Väga halvasti mõjus mulle päsmaslill, samuti daalia. Kohe hakkasid silmad ja nina vett jooksma ning mul oli väga-väga paha olla,” sõnab ta. Veretestide põhjal on kindlaks tehtud, et allergiat tekitavad talle nende õitseajal kask, lepp ja sarapuu. Lisaks sarikõielised, nagu petersell, koriander jms.

Tegutsedes lillepoes müüjana, selgus, et krüsanteem ajab Katrin Ottot hirmsasti köhima. “Seda ei osanud ma isegi kahtlustada. Kui ma lõpuks antihistamiinikumi võtma hakkasin, kadus ka köha,” nendib florist, kes on erinevatel aegadel pidevalt kaasas kandnud silma- ja ninatilku, inhalaatorit, erinevaid tablette. “Aja jooksul mingi muu allergia nagu kassi- ja koerakarvaallergia lisandub, aga õietolmu oma on vähenenud,” nendib ta.

Pidev puugioht varitseb aga RMK Hiiumaa metskonna metsaülemat Lembit Rühit, kes on metsas töötanud üle 30 aasta. Tema rõhutab, et kõik metsas töötavad või käivad inimesed peaksid end puukide vastu vaktsineerima. “Puugil on peale puukentsefaliidi ka teisi haigusi, aga nende kõikide vastu vaktsineerida ei saagi. Riskid on alati olemas.” Võsapuugid ja rohupuugid eelistavad lehtpuumetsa. Männimetsas ei pruugi neid ehk olla, kuigi puuk levib edasi ka loomade ja lindudega ning liigub ka ise. “Alati on võimalik puuki saada,” sõnab Rühi.

Kuidas ennast kaitsta?

Milliste riskiteguritega peaks looduskeskkonnas tegutsev töötaja arvestama? Soovitusi jagab Apotheka apteeker Kerli Valge.

Ennetus

Metsas ja mujal looduses töötades on higistav inimene sääskedele, põdrakärbestele, puukidele ja muudele mutukatele hea sihtmärk. Kõige paremini kaitsed end kogu keha katva rõivastusega. Mõistlik on kanda mütsi ja toppida püksisääred sokkide sisse. Kasutada tuleks putukatõrjevahendeid ja kontrollida hiljem hoolikalt keha. Tööandja peab võimaldama töötajal end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida.

Putukahammustuse korral

Putuka hammustuskoht pese seebi ja külma veega puhtaks. Nii vähendad ärritust ja sügelust ning põletiku teket. Külmakompress väldib või leevendab turset. Hammustust ei tohi kratsida ― see soodustab mürgi levimist, tõstab põletiku ja nahavigastuse riski. Putukahammustusest põhjustatud tugevat ärritust ja sügelust leevendavad allergiavastased preparaadid, antiseptikuga puhastamine ja jahutav salv või geel, mis sisaldab aaloed, eukalüpti või teepuuõli. Apteegist leiab ka sügelust ja nahaärritust leevendavaid tooteid.

Mesilase ja herilase nõelamise korral eemalda kindlasti astel. Pintsette kasutades saad nõela mürgipauna lõhkumata kätte. Puhasta torkehaav, et vähendada põletikuriski. Astla küljes on mürgipaun, mis ei erita kogu mürki kohe, vaid aja jooksul. Pigistades võib kogu mürk naha alla sattuda ja nõelamise reaktsioon tõsisem olla. Kui oled astla kätte saanud, toimi nagu sääsehammustuse puhul.

Mesilase ja herilase mürk võib tundlikel inimestel põhjustada lisaks ärritusele allergilist reaktsiooni. Raskematel juhtudel tekib anafülaktilise šoki oht, millega võivad kaasneda väga tõsised tagajärjed. Reaktsioon ilmneb paari minuti jooksul, inimene võib kohe teadvuse kaotada. Juba hingamisraskuste ilmnemisel peab kutsuma kiirabi. Raskete allergianähtudega töötajatel võiksid olla suvisel ajal looduses töötades kaasas esmaabikarp adrenaliinisüstla, glükokortikoidi ja mõne antihistamiinset ainet sisaldava allergiarohuga.

Puugihammustuse korral eemalda puuk nahalt puugikonksu või peenikese otsaga pintsettide abil. Puugist tuleb kinni võtta võimalikult naha ja puugi pea lähedalt. Tema tagakeha ei tohi pigistada, kuna nii tekib oht suruda süljenäärmete ja seedekanali sisu haava sisse, mistõttu võib ka haigustekitaja inimese organismi jõuda. Puuk tuleb nahalt ära tõmmata ettevaatlikult, rahuliku liigutusega vertikaalses suunas. Järsult tõmmates võivad puugi kinnitusjätked ehk pea jääda naha sisse. Kui see juhtub, siis keha kaitseraktsioonid tõrjuvad selle sealt peatselt välja. Puugi hammustuskoht tuleb desinfitseerida ja vajadusel katta plaastriga, et mustus haava ei pääseks.

Õietolmuallergia põhilised põhjustajad

Kask on puudest kõige sagedasem allergia tekitaja. Haigusnähte võivad põhjustada ka kasemahl ja –viht ning kasepuit. Teiste puude (tamm, paju, pappel, saar, vaher ja jalakas) õietolm tekitab allergiat tunduvalt harvem. Männi õietolm võib hingamisteid vaid ärritada. Allergiat võib põhjustada ka võilill.

Suve esimeses pooles tekitavad kaebusi heintaimed (timut, aruhein, kerahein, raihein, nurmikas ja luste) ning teises pooles enamasti puju. Harva teised rohttaimed (malts, nõges, teeleht ja oblikas). Kultuurtaimedest võivad õietolmuallergiat põhjustada enim rukis, raps ja lupiin.

Kuidas õietolmuallergiaga toime tulla?

Aednikel ja teistel töötajatel, kel ilmneb õietolmuallergia, võib esineda ninasügelus, aevastamine, vesine nohu ja ninakinnisus. Kaasneda võib ka silmade sügelus koos punetuse ja tursega ning suureneda pisaravool. Harvem on kurgu ja kõrvade sügelust, nõgeslöövet või nahapõletiku ägenemist. Õietolm võib tekitada kuiva köha, köhahooge ja hingamisraskust.

Õietolmuallergia tekib enamasti õitsemise ajal. Selle tunnuseks on huulte turse, suu ja neelu sügelus ning turse, harvem ka neelu- või kõriturse. Võib esineda iiveldust, oksendamist, kõhuvalu ja isegi anafülaksiat.

Ravimite valikul lähtu haigusnähtude iseloomust ja raskusest. Olenevalt sademete hulgast võib neid mõnel aastal rohkem vaja olla, teisel vähem. Enamasti on mõistlik tarvitada suukaudseid allergiaravimeid – antihistamiinikume. Kiire toime alguse tõttu võib neid harvade kaebuste korral võtta vaid ühe päeva kaupa. Üldjuhul on tarvis manustada üks tablett päevas, mõne ravimi puhul rohkem. Mõned allergiaravimid võivad tekitada unisust ja uimasust, eriti ravi alguses esimestel päevadel. Masinatega töötades tasub seda endale teadvustada ja ettevaatlik olla.

Olenevalt sümptomitest tuleks kasutada silmatilku, näomaski, nahasalve, soolalahust või ninakinnisuse korral ka põletikuvastast hormooni sisaldavat ninapihustit. Mõistlik on esmalt loputada nina meresoola lahusega ja seejärel kasutada ravispreid, et viimane avaldaks paremini mõju.