Hüvitisnõuded kasvavad

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Jurist Tõnu Kõrda sõnul hakkavad töötajad ja nende juristid lähiaastail nõudma Ameerika kohtupraktika eeskujul üha suuremaid summasid kahju eest, mis on tekkinud töövigastuse või kutsehaiguse tagajärjel.


Protecting People jurist Tõnu Kõrda kõneles 18. septembril toimunud Konfera OÜ koolitusel, et viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus töötajad püüavad tööandjalt saada mittevaralise kahju hüvitisi, mis ulatuvad miljoni kroonini. Tegemist on mõtlemapaneva tendentsiga, sest tagaplaanile jäetakse varalise kahju hüvitamine, mis toimub tavaliselt igakuuliste maksetega, ning eelkõige üritatakse saada hiigelkompensatsiooni mittevaralise kahju eest, mille olemasolu on tihtipeale vägagi vaieldav.


“Ma ei pea seda õigeks, sest see ei vasta kannatanu pikemaajalistele huvidele,” arvab Kõrda. Mõistlikum on nõuda esmajoones igakuist hüvitist, mis kompenseeriks vähenenud palga ja kindlustab sissetuleku niikauaks, kuni isik on töövõimetu. “Suure rahaga käiakse hooletult ümber ega mõelda järgnevatele aastatele. Ka tööandjale on igakuist makset kergem taluda kui miljonilist ühekordset väljamakset,” selgitab jurist.


Hüvituse suurus on vaieldav


Selle tendentsi õiguslik katalüsaator on võlaõigusseaduse § 130 lõige 2, mis muudab mittevaralise kahju eest hüvitise saamise suhteliselt kergeks. Võlaõigusseaduse järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ja isik ei pea hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale tervisekahjustuse tekkimise. Vaielda võib ainult hüvitise suuruse üle ja siin sõltub palju mõlema poole tõendite mõjususest.


Kõrda loodab, et meie kohtud ei hakka muutma senist õiguspraktikat, milles esmane on ikkagi varalise kahju hüvitamine ning mittevaralise kahju hüvitised on täiendava iseloomuga.


Eelkõige peab aga ettevõte end ise kaitsma ja tegema võimalikult palju, et töökeskkond vastaks kehtivatele nõuetele. Esmalt peab viima tööõnnetuse või kutsehaiguse riski võimalikult väikeseks.


Samas on ettevõtte töökeskkonnale esitatavaid nõudeid nii palju, et alati leiab mõne normi, mida pole täidetud. Vaidluses on tähtis see, kas nõude mittetäitmine on olulise mõjuga ja kas see on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga.


Kohtus tõendavad täpsed seletused


Tõnu Kõrda soovitab tööandjatel tööõnnetuse korral rahulikult ja detailselt hinnata kõiki asjaolusid, kõigilt asjaosalistelt tuleb võtta võimalikult täpsed seletused. Need on olulised tõendusmaterjalid hiljem kohtus. Väga tähelepanelikult tuleb suhtuda tööõnnetuse või kutsehaigestumise uurimise raporti koostamisse. “Analüüsige ja kirjeldage asjaolusid võimalikult detailselt. Pealiskaudne ja väheste argumentidega uurimisraport tuleb ainult kahjuks,” paneb Kõrda tööandjatele südamele.


Mitte ühegi tervisekahjustuse puhul ei tule automaatselt eeldada, et süüdi on ainult tööandja ja tal lasub kogu vastutus. Paljud töötajad suhtuvad hooletult neisse tööohutuse ja töötervishoiu nõuetesse, mille täitmine on seadusega neile pandud. Sellistel juhtudel kerkib küsimus töötaja kaassüüst ja kaasvastutusest.


Tööandja on siiski tervisekahjustuse korral raskemas olukorras, sest tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse järgi vastutab ta sõltumata süü astmest, piisab hooletuse olemasolust.


Seevastu töötaja kaasvastutus ja hüvitise vähendamine tuleb kõne alla üksnes siis, kui töötaja on olnud raskelt hooletu, selleks ei piisa lihtsalt hooletusest.


Kutsehaiguse diagnoosi välditakse


Eestis on olnud ka juhus, kus töötervishoiuarst on tervisekontrolli tulemuste põhjal andnud töötajale tõendi, et ta on terve ja võib edasi töötada. Mõne kuu möödudes aga diagnoositi sellel töötajal kutsehaigusena vibratsioonitõbi, mis ei saanud kuidagi tekkida tervisekontrollist möödunud paari kuu jooksul. “Kerkib küsimus töötervishoiuarsti kaasvastutusest, sest tõenäoliselt oli tervisekontroll pealiskaudne,” ütleb Kõrda. Töötervishoiuarst on oma järeldusega eksitanud tööandjat, sest kui töötervishoiuarst oleks juba tervisekontrollis diagnoosinud kutsehaiguse, siis poleks see nii kaugele arenenud ja ettevõte ei peaks nii palju hüvitist maksma.


“Tundub, et töötervishoiuarste üritavad mõjutada nii töötajad kui ka tööandjad vältima kutsehaiguse diagnoosimist,” arvab Kõrda. Tööandja loodab pääseda hüvitise maksmisest, töötaja aga kardab, et ta ei leia uut töökohta, kui ta praeguse kaotab. “Selline käitumine on äärmiselt lühinägelik ja kahjulik nii töötajale kui ka tööandjale,” nendib Kõrda ning lisab, et kutsehaigus tuleb diagnoosida nii varakult kui võimalik, siis on mõlema osapoole kahjud väiksemad.


Tööandja peab kontrollima


Tõnu Kõrda eeldab, et lähiaastatel sagenevad kutsehaigused, mis tulenevad tööst arvutiga. Kuvari jälgimisest ja arvutihiire kasutamisest tingitud sundasendid on tema arvates sama ohtlikud kui sundliigutused õmblejatel või vibratsioon traktoristidel.


Tööandjad teevad arvutiga töötajatega olulise vea, kui nad lihtsalt annavad eeskirjad kätte ja võtavad pärast allkirja, et töötaja on nendega tutvunud. Seadus nõuab tööandjalt aktiivset käitumist, tööandja peab ise juhendamise või koolituse tegema ja hiljem nõuete täitmist suunama ja kontrollima.


Tegelikult on ju lihtne osakonna juhil käia paar korda päevas töötajate juures ja neile meelde tuletada, et nende kohustus on arvutiga töötamisel regulaarselt puhkepause pidada ja sirutusharjutusi teha.


Avaldatud: Ärielu

Allikas:  Tööinspektsioon

Pane tähele!

Kord nädalas

Telli RMP Nädalakiri

Kolmapäeviti saadetav Nädalakiri sisaldab raamatupidamise, maksunduse ja tööõiguse valdkonna olulisi uudiseid, spetsialistide artikleid, seadusemuudatusi, nõuandeid ja soovitusi.

Töövahendid

Maksukalender Maksumäärad Numbriline Tööajafond RTJ IFRS Abitabelid Seadused MTA avalikud päringud Nädalakiri

Kalkulaatorid

Palgakalkulaator Maksuvaba tulu kalkulaator Puhkusekalkulaator Auditikalkulaator Kogumispensioni kontroll