Lihatööstuses puutub töötaja kokku väga mitmesuguste ohuteguritega, mis sõltuvad töötaja ametist ja ülesannetest, toodanguratsioonist, töötingimustest ja töökeskkonnast.

Toon allpool välja füüsikalised, füsioloogilised, keemilised, bioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid.

FÜÜSIKALISED OHUTEGURID JA ÕNNETUSOHUD

Valgustus töökohal

Kehtivas Eesti standardis EVS–EN 12464–1:2003 on kirjas valgustusnõuded toidu- ja maitseainete tööstuse jaoks. Lihatöötluse töökohtadel peab olema valgustatus 500 lx, lihatoodete pakkimistöökohtadel aga 300 lx, lihatoodete kvaliteedikontrollil, sorteerimisel ja lihatööstuse laboratooriumides 500 lx.

Normile vastav valgustatus aitab ära hoida õnnetusohte, vales asendis või sundasendis olemist ja liigseid sundliigutusi tööoperatsioonide tegemisel. Halvasti valgustatud töökeskkonnas väheneb töötaja töökvaliteet ja -võime, tekivad vead töös ja vaimne ülepinge. Otseselt mõjub alavalgustatus silmanägemisele ning meeleolule.

Sisekliima

Lihatööstuses tuleb sisekliima osas lähtuda tootmisprotsessidest ning ka toodangu säilimise ja nakkushaiguste leviku tõkestamiseks seatud tingimustest. Ruumides, kus otseselt ei käidelda toiduaineid ega toimu lihatöötlemist, tuleb arvestada mikrokliima norme (Eestis kehtestatud sisekliima standard "Tööruumide mikrokliima tervisekaitsenormid ja -eeskirjad TKNR-5/1995", sotsiaalministri määrus 66, 28.12.1995).

Tootmisprotsessidest tingituna liigselt soojustatud või jahutatud ruumides tuleb korraldada töö nii, et töötajatel ei tekiks ülekuumenemist ega ka alajahtumist. Vaheldumisi äärmuslikes temperatuurides viibides jahtub keha ebaühtlaselt, see toob kaasa immuunsuse vähenemise ja külmetushaigused.

Töökinnaste kasutamine külmade toormaterjalide töötlemisel (all on riidekinnas, peal on nitriil- või neopreenkinnas, äärmisel juhul kummikinnas) väldib käte lokaalseid külmakahjustusi ja üldist kaitsevõime vähenemist ning kaitseb käsi pisivigastuste eest.

Kuumad ahjud, keedukatlad või tootmisliinid on ühed ruumide ülesoojenemise allikad, neile komistades võivad tekkida töötajatel kätele ja ka muudele lahtistele kehaosadele põletushaavad. Oluline on mõelda, kas saaks eraldada kuumaallika töökeskkonnast kaitsebarjääridega. Kui see pole võimalik, siis hoolitseda, et

• töötajatel oleks töötasapind libisemiskindel;
• liikumisteedel poleks konarusi, auke ega muid takistusi;
• liikumisteed oleksid kuumaallika lähedal piisavalt laiad;
• töötajate statsionaarsed töökohad oleksid kuumaallikatest kaugemal – vältimaks soojuskiirgust.

Üle 25^oC soojas töötamisel hakkab töötaja töövõime vähenema. Temperatuuril 32^oC on töötaja töövõime vähenenud 30%, mistõttu ettevõttes seatud töönormid ja tootmismahud võivad kuumades tingimustes tuua kaasa töötajate kurnatuse ja raske haigestumise ülekoormushaigustesse. Liiga soojas töökeskkonnas töötamine põhjustab ka organismi ülekuumenemisest tingitud südame, neerude ja aju funktsioonihäireid. Väga soojades tingimustes suure füüsilise koormuse korral võivad töötajad "kokku kukkuda" just organismi vedelikukao ja soolade tasakaaluhäire tõttu.

Ventilatsioon

Ülemäärane ventilatsioon või ka tuulutamine (uksed-aknad lahti) põhjustab tuuletõmbust ruumis ja sellest tingituna külmetushaigusi (närvi- ja lihasepõletikke, neerude, kuseteede ja hingamisteede põletikke). Alaventilatsioon omakorda võib soodustada näiteks soojade aurude (ka suitsu) kogunemist ruumides, samuti maitseainete kontsentratsiooni suurenemist tootmisruumide või ladude õhus. Seega alaventilatsioon on sageli hingamisteede allergiliste haiguste põhjustaja, aga ka üldkurnatuse ja töövõime vähenemise põhjustaja (kuumad ja suitsused ruumid).

Lihatööstuses on tihti tootmisprotsessid, kus nii kuum kui külmsuitsumeetoditega ahjudes suitsetatakse toormaterjale. Selle suitsu sage sissehingamine võib põhjustada nii hingamisteede põletusi (kuuma suitsu sissehingamisel tekkiv hingamisteede äge kahjustus) kui ka muid kroonilisi protsesse organismis, näiteks hapnikutarbimise vähenemisest tingitud ajuverevarustuse häireid (peavalud, tuikumine, iiveldus, halb enesetunne, uimasus, väsimus jne) või teiste organite verevarustuse häireid, mis kutsuvad esile liigse väsimuse, lihasjõudluse vähenemise, üldise nõrkuse. Suitsune töökeskkond tekitab ka silmade limaskestade põletikke ja mikrotraumasid silmade hõõrumise ja ka kuumuse tõttu.

Müra

Praegu kehtivate nõuete järgi on müranorm tööstuses 85 dB (A) – see on maksimaalne müra, milles võib viibida ilma isikukaitsevahenditeta 8 tundi järjest, ilma et see kahjustaks töötaja tervist. Kuid samas on leitud, et müra ebasoodne toime algab inimese jaoks alates 60–70 dB-st. Loomulikult on müra toime individuaalne ning seetõttu on soovitatav üle 70 dB(A) korral ikkagi hakata mõtlema, kuidas müra töökeskkonnas vähendada, või soovitada töötajatele mürakaitsevahendeid.

Valdavalt on teada, et müra rikub kuulmist, kuid ei teata, et müra põhjustab südame-veresoonkonnahäireid, ainevahetuse häireid, kõrgvererõhktõbe, mao-sooletrakti haavandeid, mälu ja tähelepanu halvenemist, ärrituvuse suurenemist ja ka depressiooni.

Ventilatsiooniseadmed või ka mõned tootmisliinid võivad põhjustada infraheli (helisagedus alla 20 Hz), mida me ei kuule. Infraheli vältimiseks töökeskkonnas tuleb seadmeid ja ventilatsioonisüsteeme vastavalt nõuetele hooldada ning remontida. Kui töötajad kaebavad töökeskkonnas viibides ebamugavus- või hirmutunde üle, on soovitatav infraheli mõõta.

ÕNNETUSOHUD

Tootmiskeskkonnas on oluline põrandakattematerjali valik – see ei tohi olla libe ega konarlik, samas peab olema hästi puhastatav. Tootmisruumides võiks põrandaid pesta pigem enne ja pärast tööaega või lõunapausi ajal. Kui ruume koristatakse tõesti kogu tööpäeva vältel ja on oht, et libeduse tõttu võib töötaja kukkuda, tuleb pesemise ajal panna üles ajutine ohumärgistus (põrand pestud, libe).

Kerged vigastused, nagu käetraumad noalõike tagajärjel, jäävad sageli registreerimata. Kergeid vigastusi saab vältida töötajate hea tööohutuskoolitusega. Töökeskkonnast saab likvideerida tegurid, mis häirivad tähelepanu (müra, liigne töökoormus, psühholoogilised ohutegurid, ületunnitöö, üleväsimus jne). Kui lihatöötlus noaga võib ohustada töötaja labakätt, tuleb kasutusele võtta spetsiifilised kaitsekindad, mis on valmistatud metallrõngakestest.

Põletuste vältimiseks tuleb metallrestide ja kärude liigutamisel ahjust välja ja ahju kasutada kuumuskindlaid kindaid, samuti aitab põletusi vältida spetsiaalsete termokaitsematerjalide kasutamine.

Need eelloetletud nõuanded on ju tegelikult väga lihtsad ja tavalised. Võib mõelda, et need pole mainimistki väärt. Aga õnnetused juhtuvad enamasti just nende nõuete eiramise pärast. Peamine on, et nii töötajad ise kui ka ettevõtte juhtkond suhtuksid ohtudesse täie tõsidusega.

FÜSIOLOOGILISED OHUTEGURID DOMINEERIVAD

Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, korduvliigutused, sundasendid, sundliigutused ning muud samalaadsed tegurid, mis põhjustavad üleväsimust ning võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. Füsioloogilised ohutegurid on lihatööstuse tootmistöötajate töövõime halvenemise ja töötaja invaliidsuse peamisteks põhjusteks.

Lihatoodete valmistajad, töötlejad, pakendajad ja transportijad on suure osa tööajast sundasendites ja teevad sundliigutusi, mis koormavad skeletilihaseid, liigeseid ja luustikku. Sundasendite ja sundliigutuste kahjulik toime suureneb, kui töökeskkond või töötasapinnad on valesti kujundatud, kui ruumid on ebapiisavalt valgustatud või halva sisekliimaga (jahedus, niiskus, tuuletõmbus) või kui kasutatakse valesid töövõtteid. Sundliigutuste ning sundasendite ja raske füüsilise koormuse tagajärjel tekkivat kutsekahjustust kutsutakse ülekoormushaiguseks.

Ülekoormushaigus võib väljenduda järgmiste tervisehäiretena:

• pidev peavalu, mis on põhjustatud kaelalihaste pingest;
• kaela-, õla-, seljalihaste valud;
• käte ja jalgade tuimus ja suremistunne, "sipelgate jooksmine" jalataldadel ja sõrmedes;
• kaela-, rinna-, nimme-ristluupiirkonna radikuliit;
• selgroolülide ja diskide põletik, mis hiljem muutub krooniliseks (spondüliit, spondüloartroos), selgroo deformatsioonid;
• kõõlustuppede ja lihastevaheliste limapaunade põletikud.

Pidevate sundliigutuste ja -asenditega töö võib tingida ka meeleelundite ülekoormuse. See aga põhjustab just kesknärvisüsteemi funktsioonide häirumise tõttu ülejäänud organisüsteemide kahjustusi (südame-veresoonkonna haigusi, ainevahetushäireid, mao-sooletrakti haavandtõbe, depressiooni jne).

Lihatööstuses käib töö sageli seistes. Sümptomid ning haigused, mis on tingitud seisvast tööst, on järgnevad:

• valud jalgades,
• tursed jalgadel,
• veenikomud jalgadel ja veenipõletikud (ka süvaveenide osas),
• plantaarfastsiidi vm jalahaiguste paranemise häired,
• Achilleuse kõõluse põletik e tendiniit,
• jalaliigeste deformatsioonid, nt lampjalgsuse teke,
• alaseljavalu,
• verevoolu ja verevarustuse häired jäsemetes,
• liikumishäired,
• puusa- ja põlveliigeste põletikud,
• kangustunne kaelas ja õlgades,
• rasedusprobleemid,
• vererõhu tõus,
• südame- ja vereringeprobleemid.

KEEMILISED OHUTEGURID LIHATÖÖSTUSES

Toidukäitlemisettevõttes, sh lihatööstuses, on vaja tõsist tähelepanu pöörata ohutusnõuete täitmisele kemikaalide käitlemisel. Seda nii töötajate kui ka toidukvaliteedi pärast. Viimasel juhul tuleb vältida võimalikke tagajärgi elanikkonnas – näiteks võimalikud mürgistused või allergia säilitusainete liigse kasutamise tõttu.

Tootmisruumides kasutatavad masinate ja ruumide pesemiskemikaalid ei tohi sisaldada kahjulikke ega mürgiseid ühendeid. Putukate ja näriliste tõrje töökeskkonnas peab vastama ohutusnõuetele, et mürgid ei satuks toiduainetesse ning et ka tõrje teostajad ei saaks tervisekahjustusi. Suuri ja ulatuslikke sanitaartõrjeid viigu läbi ainult väljaõppinud spetsialistid. Kemikaalide kohta, mida ettevõttes kasutatakse, peavad olema kemikaalide ohutuskaardid. Nende ohutuskaartide alusel tuleb koolitada kemikaalidega kokkupuutuvaid töötajaid järgnevas:

• kuidas end kaitsta kemikaalidest tingitud ohtude eest,
• mida teha esmaabi vajaduse korral,
• kuidas tegutseda avariisituatsioonis,
• mis tingimustes kemikaale säilitada.

Paljud kemikaalid võivad pärast kokkupuutumist pikema aja vältel toimida ärritavalt või põhjustada allergiat, mistõttu nende sissehingamise või nahale sattumise vältimiseks tuleb kasutada isikukaitsevahendeid – kaitsekindad (neopreen- või nitriilkindad), P3-filtriga respiraator, vajadusel kaitseprillid, tööriietus.

Töötajatel, kes puutuvad pidevalt kokku soolaga (nt soolaliha töötlemine), võivad tekkida soolahaavandid kätel. Viimased paranevad halvasti ja võivad tüsistuda nahamädapõletikega. Soolahaavandite korral on soovitatav teha kaaliumpermanganaadi vanne ja kasutada käte kaitseks neopreenkindaid.

BIOLOOGILISED OHUTEGURID
(Vt ka "Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse "nõuded", Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. aasta määrus, viimati muudetud 2006. a.)

Spetsiifilised bioloogilised ohutegurid

Spetsiifilisteks bioloogilisteks ohuteguriteks võib lugeda näiteks punataudi tekitavat bakterit, toksoplasmoosi tekitavat parasiiti ning ussnugilisi, kelle vaheperemehed on tihti sead, lambad, lehmad jne.

Punataudi ehk erüsipeloidi ehk ebaroosi tekitajaks on bakter Erysipelothrix rhusiopathiae. Bakteri reservuaariks on kodu- või metsloomad, linnud ja kalad. Bakter satub haige looma liha töödeldes töötaja organismi torke- või lõikehaava kaudu, aga ka marrastunud või põletikulise naha kaudu.

Punataud võib avalduda kolme vormina:

1. Lokaliseeritud nahavormi peiteperiood on 1–4 päeva.Torkepiirkonda tekib punakasvioletne põletikuala, mis on terve naha pinnast kõrgem ja kergesti eristatav. Kahjustus on sagedasem sõrmedel, levib aegamööda äärtest edasi ning keskel punetus ja turse vähenevad. Kahjustuse piirkond on valulik ja sügeleb. Ilma ravita kestab paranemine 1–2 nädalat, antibiootikumraviga kaovad sümptomid kiiremini. Pärast põdemist immuunsust ei teki ja tekivad tüsistused.
    
2. Generaliseerunud nahavormi korral sarnaneb haiguse üldpilt eelmisega, kuid kaasnevad rasked üldised haigusnähud, sageli liigesepõletikud.
    
3. Sepsis on tavaliselt raske, kaasneb südamepaunapõletik.

Toksoplasmoosi esineb lindudel, koduloomadel ja ulukitel. Haiguse tekitab ainurakne parasiit. Töötaja võib nakatuda parasiitidega haige looma liha töödeldes, nakatumine toimub läbi naha mikrohaava kaudu. Peiteaeg on 3–10 päeva. Eristatakse omandatud ja kaasasündinud toksoplasmoosi. Omandatud vorm võib kujuneda ägedalt, alaägedalt või krooniliselt.

Mõlemasse eeltoodud haigusesse nakatumise vältimiseks tuleb loomaliha töötlemisel kasutada kindaid, vajadusel ka hingamiskaitsevahendeid, kaitseprille või kaitsevesiiri. Tööl kasutatavaid riideid ei ole lubatud viia koju, riietel võib olla nakkustekitajaid kuivanud verepritsmete küljes ja nii võib neid sisse hingata. Tööandja peab tööriideid desinfitseerima ja pesema – näiteks pesumajas või töö juures olevas pesumasinas.

Ussnugilised, nookpaeluss või ka laiussi ootsüstid, võivad sattuda organismi haige looma liha töötlemise käigus käenaha mikrohaava kaudu, toorest või halvasti läbikuumutatud sealiha/kala süües ning samuti mustadelt kätelt otse suhu ja sealt edasi sooletrakti. Nookpaelussi ootsüstid on tavaliselt sealihas – siga on vaheperemees. Seedetraktis areneb ootsüstist nookpaeluss ja see paeluss elab inimese jämesooles. Väljaheite kaudu eritab inimene kogu aeg ussimune, mis keskkonnas muutuvad ootsüstideks.

Lihatööstuses (vm toidukäitlusettevõttes) on nõue teha töötajate väljaheite bakteriaalne analüüs välistamaks sooleinfektsiooni või ussnugiliste kandlust.

Mittespetsiifilised bioloogilised ohutegurid

Mittespetsiifilisteks bioloogilisteks ohuteguriteks lihatööstuses on näiteks soolenakkuste tekitajad, nahamädapõletike ja nahaseente tekitajad ning seened töökeskkonna õhus.

Soolenakkuste osas on toiduainetekäitlejaid vaja kontrollida, kuna nakkuskandluse korral võib töötaja nakkust toidu kaudu edasi anda tarbijale või ka kaastöötajatele. Töötaja väljaheidet kontrollitakse tervisetõendi vormistamisel 2-aastase intervalliga salmonelloosi- ja šigelloositekitajate suhtes. Mõlema haiguse vältimiseks töökeskkonnas on vaja kinni pidada hügieeninõuetest. Kui bakteriaalses analüüsis avastatakse haigustekitajaid, siis peab töötaja jääma haiguslehele ja tegema antibakteriaalset ravi, kuni kahel järgneval analüüsil on väljaheite proov negatiivne.

Nahaseente kasvu soodustab niiske ja soe töökeskkond, rohke higistamine ja töötaja halb hügieen (nt kogu keha pesemise võimaluste puudumine ettevõttes).

Nahaseenhaiguste korral on tavaliselt nahal teravalt piirdunud kolded. Värvuselt on need sinakaspunased või pruunikaspunased ja võivad ketendada. Niiskete jalanõude pidev kandmine tekitab varbaküüntele, jalataldadele ja varvaste vahele spetsiifilise jalgade seenhaiguse. Nahaseenhaigus jalgadel ei ole tavaliselt valulik. Valu tekib siis, kui varvaste vahele tekivad haavandid. Varvaste küüned muutuvad paksuks, kollaseks ja halliks. Jalatallad võivad hakata higistama ja sügelema. Tallanahk on paks ja ketendab. Varvastelt võib seenhaigus kanduda ka sõrmede küüntele. Vajalik on spetsiaalne ravi.

Nahaseeni on nii nakkavaid kui ka mittenakkavaid. Jalgade, nii varvaste kui ka küünte seenhaigus on nakkava iseloomuga. Seega on võimalus, et nakatuvad ka töötaja pereliikmed või töökaaslased (nt ühist pesemisruumi kasutades). Silenahal olev seenhaigus on tavaliselt meie enda nahamikroflooras olevate seente paljunemise intensiivistumine, mis on tingitud mikrofloora bakterite ja seente omavahelise tasakaalu häirest.

Nahaseenhaiguste vältimiseks on kõige olulisem isiklik hügieen. Ei tohi kanda teiste töötajate jalanõusid, kummikuid ega sokke. Jalanõusid tuleb seest desinfitseerida spetsiaalsete aerosoolidega, mis on apteegis olemas. Jalanõud tuleb pärast tööpäeva lõppu korralikult kuivatada. Jalgu tuleb tihti pesta, eriti, kui jalad on hakanud jalanõudes higistama ja jalanõud on seest niisked. Kui seenhaigus on juba tekkinud, tuleb see korralikult välja ravida.

Lihatöötlejatel võib naha pisivigastuste tüsistuseks tekkida nahamädapõletik. Nahamädanike kõige sagedasemaks põhjuseks on nahal alaliselt eksisteerivad bakterid – stafülokokid ja streptokokid. Mädapõletike teket soodustavad märg töö, jahe töökeskkond, käte pidev kokkupuude veega. Nahamädapõletikud võivad tekkida karvanääpsudes, higinäärmete ummistuse tõttu ja naha rasunäärmete ummistuse tõttu. Sagedasemad nahamädapõletikud on:

• panariitsium – mädanik sõrmede piirkonnas, panariitsium võib olla nahal, naha all, küüne all, küüne ümbruses;
• karvanääpsupõletik – karvanääpsu juures on kollakashallid villid;
• paise – furunkul kujutab endast karvanääpsupõletikku, mis on haaranud ka ümbritseva koe;
• mädamuhk – karbunkul haarab mitut karvanääpsu (higinääret ja rasunääret) ja ka ümbritsevaid kudesid. Karbunkul on valulik ja võib tekitada ka palavikku.

HALLITUSSEENED, PÄRMI- JA KIIRIKSEENED TÖÖKESKKONNAS

Toiduainete säilitusruumides võib olla suur niiskus. Vanemate hoonete keldrites kasvavad seintel ning muudel pindadel ka mitmesugused hallitusseened, pärmi- ja kiirikseened. Toiduainetelao töötajatel võib välja areneda ülitundlikkus hallitusseente ja teiste seenespooride suhtes. Tõsisemad hingamisteede haigused võivad kujuneda, kui töötajad viibivad aastaid töökeskkonnas, kus õhus on seente elutegevuse laguproduktid.

Hallitusseened võivad kasvada ka betoonil, metallil ja kivil juhul, kui neile on loodud head kasvutingimused (niiskus, jahedus ja päiksevalguse vähesus). Hallitusseente eosed on väga vastupidavad. Selleks et hoonest või hoiuruumist hallitust või muud seeneliiki välja tõrjuda, on vajalik teinekord mitte ainult hoone kuivatamine, vaid ka seeni hävitava kemikaali kasutamine. Hallitusseene eosed võivad hingamisteede kaudu kopsudesse sattudes põhjustada terviseprobleeme.

HALLITUSSEENTEST VÕI MUUDE SEENTE EOSTEST PÕHJUSTATUD HAIGUSED

• hingamisteede külmetushaigused, mis on tingitud hingamisteede limaskestade kahjustusest
• bronhiit – põletik esineb ainult kopsubronhides, töötajal on pidev köha ja rögaeritus, vahel võib esineda hingamisraskusi
• bronhopneumoonia – põletikuprotsessidest on haaratud nii bronhid kui ka kopsualveoolid
• kiirikseentõbi e aktinomükoos – põhjustatud kiirikseenest. Peale kopsukahjustuse võib avalduda ka nahavormina, näo ja kaela nahale tekivad sinakasvioletsed tihked sõlmekesed, mis pehmenevad ja haavanduvad
• väliskõrvapõletikud
• kõrvalurgete äge ja krooniline põletik e sinusiit on sageli ka põhjustatud seene vohamisest kõrvalurgetes, mistõttu limaskestade kaitsevõime kaob

HAIGUSTE TEKKIMISE VÄLTIMINE

Kui ollakse tööruumides, mille õhus on nii hallitusseeni kui ka muud tolmu, on soovitatav kasutada hingamisteede kaitseks P3-filtriga respiraatorit. See kaitseb lisaks peenele tolmule ka bioloogiliste ohutegurite eest (nt hallitus-, pärmi- ja kiirikseente eosed ja nende laguproduktid). Oluline on ka hügieeninõuete täitmine – tööpäeva lõpus on vaja end korralikult pesta, tolmused ning määrdunud riided tuleb panna puhastest riietest eraldi kappi või konteinerisse. Allergiat, kroonilist bronhiiti või kopsupõletikku põdevad inimesed ei peaks töötama ruumides, kus õhus on hallitus-, pärmi- ja kiirikseente spoorid.

MAITSEAINED, ALLERGEENID

Allergeenideks võivad lihatööstuses olla tööruumide õhus lenduvad ained (toiduaurud, toortoidust või maitseainetest erituvad eeterained, aerosoolid). Lihatööstuses esineb palju allergeene: (värske) liha, veri, jahud, maitseained (vürtsid, tomatipasta, sool), mitmesugused lisa- ja säilitusained. Ka kaitsekindad või pesuained ning isegi vesi ise võivad tekitada nahaallergiat.

Lihatööstuses töökeskkonda sattuvat suurt allergeenide hulka on võimalik vähendada ventilatsiooni tõhustamisega ja tööprotsessi eraldamisega. Mõnda tööoperatsiooni saab teha hingamisteede kaitsevahendeid, samuti käte kaitsevahendeid kasutades. Pikaajaline kinnaste kasutamine põhjustab tundliku naha korral lisaprobleeme.  Allergianähtude vähendamiseks on oluline varajane ravi, allergiaga ei ole võimalik ära harjuda. Allergia tekkimisel ja haiguse süvenemisel on soovitatav vahetada töökohta. Väga tähtis on töötajate tervisekontroll. Töötervishoiuarst saab välja selgitada, kas allergiale iseloomulikud vaevused on tingitud töökeskkonna allergeenidest või muust elukeskkonnast.

Lihatööstuse töötajatel võivad tekkida järgmised allergilised haigused:

• allergiline nohu, bronhiit, bronhiaalastma;
• silma sidekesta allergiline põletik;
• allergilised nahahaigused: paikne nahapõletik e kontaktdermatiit, nahaekseem, nõgestõbi;
• näoturse koos kõritursega.

Allergeenid võivad põhjustada tugeva näo- ja kõriturse, mis kuulub samuti kiirete allergiliste reaktsioonide hulka. Kõriturse võib olla ohtlik, sest hingamisteede turse tõttu hingamine raskeneb. Kui ei suudeta anda esmaabi ja ei tagata kiiret arstiabi, võib inimene lämbumise tõttu surra.

PSÜHHOLOOGILISED OHUTEGURID

Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne töö, pikaajaline töötamine üksinda, töönõuetele või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus. Samuti on psühholoogiliseks ohuteguriks liiga head töötulemust nõudev ja liiga kiirete tähtaegadega töö, töö suur hulk ja tööliigutuste kiirus, otsustusvabaduse puudumine oma töölõigu piires, suure vigastusohuga töö, suure sotsiaalse vastutusega töö ja juhtiv töö, toetuse puudumine ja muud psühhosotsiaalsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis. Psüühilist pinget põhjustavad organisatoorsed ja psühho-sotsiaalsed tegurid töökeskkonnas, nagu näiteks töö pingelisus ja liigutuste tempo, öötöö ja vahetustega töö, töö monotoonne iseloom, mure töökoha säilimise pärast, suhted töökaaslastega jne.

Psühholoogilise ohuteguri toimet süvendavad töökeskkonna halvad tingimused ja suur füüsiline töökoormus.

Vaimse ülekoormuse ehk tööstressi vähendamine ja heaolu saavutamise võimalused ettevõttes

• ametijuhendite olemasolu ja nende kättesaadavuse tagamine
• töötajale selge ettekujutuse loomine ettevõtte eesmärkidest ja ülesannetest
• töötajale võimaluse loomine näha oma töö tulemust nii ettevõtte kui ühiskonna tasandil
• tagasiside ja tunnustuse andmine töö eest
• töötajale võimaluse loomine tööalasteks kontaktideks ja töökaaslastelt toetuse saamiseks
• töö muutmine vaheldusrikkamaks ja mitmekesisemaks
• töötajale võimaluse loomine töörütmi ise reguleerida
• uute töövõtete kasutamise ja pädeva juhendamise tagamine
• töö kohandamine töötaja vajadustele ja võimetele
• töötajale vastutuse ja otsustusvõimaluse andmine oma töölõigu piirides
• töö väärtustamine, mis tagab palga vastavuse töö hulgale ja kvaliteedile
• täiendusõppe võimaldamine
• töövägivalla ennetamine ja inimväärikuse tagamine töösuhetes
• kollektiivläbirääkimiste korraldamine stressijuhtimisprogrammide rakendamiseks töökohtades