Töötervishoiu kulud on maksuvabad, kui …

Tulumaksuseaduse § 32 lg 2 sätestab, et kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1.

Seadusest tulenevalt peab maksuhaldur vahet tegema, millistel juhtudel on tegemist tööandja kohustusliku kuluga, millal erisoodustuse või ettevõtlusega mitteseotud kuluga.

Põhiliseks probleemiks on asjaolu, et tööandja ei ole kursis seadusandlusega ega täida töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1 tulenevaid kohustusi. Ta teeb küll töötajate töötervishoiu ja tööohutusega seotud kulutusi, kuna teab, et nimetatud seadus kohustab mõningaid väljamakseid tegema (nt nägemise kontroll, mõnikord vaktsineerimine, kummisäärikute soetamine jne), kuid ei ole kursis, millised dokumendid peaksid tal olema, et maksuhaldur ei käsitaks tema poolt tehtud kulutusi erisoodustuse või ettevõtlusega mitteseotud kuluna.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõige 1 kohustab tööandjat muu hulgas:

  • korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid (riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja säilitatakse 55 aastat);
  • riskianalüüsi tulemusena koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ennetusabinõud terviseriski vältimiseks või vähendamiseks;
  • korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud; korraldama nende töötajate tervisekontrolli, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur, jne.

Selleks et töökeskkonnale tehtavaid ning töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest tulenevaid kulutusi käsitletaks ettevõtlusega seotud kuludena, peaksid tööandjal olema kirjalikult vormistatud:

  1. riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonnas esinevad ohuolukorrad, ohutegurid ja ohustatud töötajad, hinnatakse riski suurust ning esinemise tõenäosust.
    Töökeskkonna riskianalüüsi võib teha tööandja poolt volitatud isik või see ostetakse töötervishoiuteenusena sisse;
  2. tegevuskava, mis sisaldab meetmeid, mida on vaja rakendada töötingimuste parandamiseks ja töötajate tervisekahjustuste vältimiseks ning töövõime säilitamiseks.

Töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavad meetmed:

  • töökorralduslikud abinõud;
  • üldkaitsemeetmed;
  • isikukaitsemeetmed;
  • meditsiiniliste meetmete rakendamiseks sõlmitakse leping tegevusluba omava töötervishoiuarstiga. Töötervishoiuteenuse osutaja on terviseametis ​registreeritud või terviseameti tegevusluba omav töötervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja.

3. sisekontrolli, mille eesmärk on jooksvalt kindlaks teha rakendatud meetmete piisavus, muudatused töökeskkonnas ja vajadus täiendavaks riskianalüüsi või tervisekontrolli läbiviimiseks.

Soovituslikud meetmed arutatakse läbi tööandjaga ning lisatakse tegevuskavasse tööandja nõusolekul.

Töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete täitmise üle ettevõttes teostab kontrolli tööinspektsioon.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 1 sätestab isikud, kelle suhtes lasub tööandjal kohustus teha kulutusi töökeskkonna tarbeks. Nendeks on:

  • töölepingu alusel töötavatele isikutele ja ametnikele;
  • tegevteenistuses olevate kaitseväelaste teenistustingimuste ning kaitseväe, kaitseliidu, politseiasutuste, Kaitsepolitseiameti ja päästeasutuste töötajate töö suhtes niivõrd, kuivõrd eriseadustega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti;
  • kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega;
  • õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal;
  • juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle;
  • füüsilisest isikust ettevõtja tööle nimetatud seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses.

Lähtuvalt ülaltoodust on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 13 loetletud tegevustega tehtud kulud (sh riskianalüüsi läbiviimine ja viimasest tulenevate meetmete kasutuselevõtmine) ettevõtlusega seotud kulud ning need ei kuulu maksustamisele kui erisoodustus või ettevõtlusega mitteseotud kulu.

Juhul kui tööandja on teinud kulutused, mis ei ole tehtud eespool toodu alusel, maksustatakse kulu erisoodustusena, nt tööandja on teinud kõikide töötajate (10 töötajat) vaktsineerimise ja selle eest tasunud, kuigi tulenevalt töö iseloomust ja töötervishoiu arsti soovitustest oli kohustatud vaktsineerima ainult kuus töötajat. Seega on nelja töötaja vaktsineerimiseks tehtud kulud erisoodustus.

Teatud juhtudel, kui tehtud kulu ei ole seotud töötajale hüve üleandmisega, võib olla tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab tööandja ja töötaja vahelised kohustused, samuti on seadusega sätestatud isikud, keda ei käsitleta küll töötajatena, kuid kelle kohaldatakse nimetatud seadust võrdselt töötajatega. Siit tulenevalt, kui tööandja on teinud kulutusi nt töövõtulepingu alusel töötavale isikule või FIE-le, kes ei tööta tööandja juures töölepingu alusel, eespool kirjeldatu ei kehti ja nendele isikutele tehtud kulud maksustatakse kui erisoodustus.

Töötervishoiu kulutuste maksustamine

Töötajate tööohutuse ja töötervishoiu korraldamist reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse seadus ja rida selle alusel antud õigusakte. Nende järgi käsitletakse tööandja poolt töötajate tervishoiule, samuti töötajate ohutu ja turvalise töökeskkonna tagamiseks tehtavaid kulutusi, ehk tööandja poolt oma kohustuste täitmiseks tehtud kulutusi ettevõtlusega seotud kuludena.

Tulumaksuseaduse § 32 lõike 2 kohaselt käsitletakse ettevõtlusega seotud kuluna kulutusi, mis on tehtud ettevõtlustulu saamise või ettevõtluse säilitamise või arendamise eesmärgil, samuti kui need tulenevad töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 13 lõikest 1. Samuti kui kulu ei tulene ka otseselt töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 13 lõikest 1, kuid sellise kulu tegemine on tööandjale muude töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paragrahvidega või töötervishoiualaste õigusaktidega ette nähtud, loetakse see ettevõtlusega seotud kuluks.

Peamised valdkonnad, kus võib tekkida maksukohustus

Riskianalüüs ja tegevuskava

Maksuhalduri pädevusse ei kuulu töötervishoiu ja tööohutuse seaduse täitmise kontroll. Maksuhalduri õigused ja kohustused on sätestatud maksukorralduse seadusega.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 13 lõikega 1 on paika pandud tööandja kohustused ja kõik nende kohustuste täitmisega seotud kulud on maksuvabad. Lisaks sellele, et tööandjal on kohustus korraldada sisekontrolli, koostada riskianalüüs ja tegevuskava, on nende dokumentide olemasolu tööandjale suureks abiks tööohutuse ja töötervishoiuga seotud kulude vajalikkuse põhjendamisel.

Olenevalt ettevõtluse iseloomust on kulusid, mida saab koheselt seostada tööandja tegevusega, kuid on ka kulusid, mille tausta teadmata, võib neid maksustamise aspektist vaadelda kui tööandja poolt töötajale tehtud rahaliselt hinnatavat soodustust, mis kuulub maksustamisele tulumaksuseaduse § 48 alusel erisoodustusena. Riskianalüüsi käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid ja tegevuskavas nähakse ette igal töökohal, st ettevõtte kõikidel tegevusaladel töötajate tööohutuse ja terviseriskide vähendamiseks ning vältimiseks vajalikud meetmed. Seega ilmneb nendes dokumentides konkreetse tööandja poolt iga töökoha tööohutuse ja selle töökohal töötava töötaja töötervishoiu tagamiseks tehtavate kulude vajadus ja iseloom ning maksuhaldurile on lihtsam põhjendada juba konkreetse kulu vajadust ja seotust ettevõtlusega. Maksuhalduri jaoks ei ole oluline, kelle poolt on riskianalüüs ja tegevuskava koostatud – neid dokumente ei ole vaja koostada maksuhaldurile.

Riskianalüüsi või tegevuskava olemasolu või mitteolemasolu iseenesest ei tekita maksukohustust ega vabasta võimalikust maksukohustusest, maksukohustus tekib ikkagi lähtuvalt kulu sisust. Näiteks, kui tööandja on teinud töötervishoiu kulutusi, mida ei ole võimalik seostada tema ettevõtlusega või konkreetse töötaja töö iseloomust tulenevate vajadustega, ei loeta neid kulusid ettevõtlusega seotuks ka siis, kui need on riskianalüüsis ja tegevuskavas välja toodud. Samuti, kui kulu vajalikkus ei ole riskianalüüsis või tegevuskavas välja toodud, kuid ettevõtte suudab põhjendada kulu tegemise vajalikkuse tulenevalt töötervishoidu reguleerivatest õigusaktidest, loetakse see kulu ettevõtlusega seotuks. Viimasel juhul tuleb muidugi arvestada asjaoluga, et kulude ettevõtlusega seotuse üle otsustab maksuhaldur lähtuvalt talle teadaolevatest asjaoludest.

Esmaabivahendid ja ravimid

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lõike 4 kohaselt peavad terviseriski vältimiseks või vähendamiseks olema töökohas kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ning muud ohutusvahendid.

Tööandja peab tagama töötajale esmaabi ja esmaabivahendite kättesaadavuse töökohal. Esmaabivahenditele tehtud kulud peavad olema seotud ettevõtlusega, st vahendid on töötaja töö iseloomust lähtuvalt vajalikud ja mõistlikud. Sellisel juhul kohustuse täitmine ei too kaasa maksukohustust. Kui näiteks on tegemist suure ettevõttega, on ilmselge, et esmaabivahendeid ostetakse suuremas koguses, et tagada igal ajal töötajate jaoks vajalikus koguses esmaabivahendeid. Kui aga varutud esmaabivahendite kogused ületavad ilmselgelt mõistliku piiri (nt on eelmistel aastatel sama hulga töötajate jaoks soetatud oluliselt vähem esmaabivaheneid), tekib maksuhalduril õigustatud küsimus, mis eesmärgil selline kogus esmaabivahendeid soetatud on ning kas tegu pole mitte ka töötajate koduste esmaabivahendite varude tagamisega.

Esmaabivahendite hulka ei loeta tööandja poolt töötajatele ravimite soetamist. Kui tööandja endale sellise vastutuse võtab ja soetab töötajatele ravimeid, siis tehtud kulutusi ei käsitleta ettevõtlusega seotud kuluna. Tööandjal tuleb arvestada maksukohustusega.

Kui esineb olukordi, kus tulenevalt õigusaktidest on ettevõtjal kohustus ravimeid soetada, siis lähtutaksegi konkreetsetest õigusaktidest ning õigusaktist tuleneva kohustuse täitmine ei tekita maksukohustust.

Vaktsineerimine

Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000.a määruse nr 144 “Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 6 lõike 1 kohaselt peab tööandja juhul, kui riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Sama sätte lõike 2 punkt 7 kohaselt peab tööandja tagama vaktsineerimise töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin ja lõikest 3 tulenevalt peab tööandja konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Töötajate vaktsineerimine toimub tööandja kulul ja vaktsineerimistõend peab olema kättesaadav. Kui tööandja käitub vastavalt eespoolkirjeldatule, siis maksuriske ei ole.

Maksurisk tekib juhul, kui vaktsineeritakse töötajaid, kelle töökeskkond ei ole mõjutatud sellest bioloogilisest ohutegurist, mille vastu teda vaktsineeritakse. Näiteks vaktsineeritakse kõik töötajad puukentsefaliidi vastu, kuigi riskianalüüsi alusel ei olnud kontoritöötajatel nende töökohal ohtu puukentsefaliiti nakatuda ning ka tegelikkuses töö tegemise ajal see risk puudub.

NB! Kui tööandja lähetab töötaja riiki, kuhu minemiseks on vaja võimalike tervisekahjustuste vastu töötajat eelnevalt vaktsineerida. Sellisel juhul ei ole oluline, et nimetatud risk oleks välja toodud riskianalüüsis – riskianalüüsi koostamisel puudub reeglina piisav ülevaade sellest, kuhu töötajaid lähetada võidakse, mistõttu ei saagi neid riske seal välja tuua. Tehtud kulutus on aga seotud tööandja ettevõtlusega ning maksukohustust ei teki.

COVID-19 testimiste kulude maksustamisest

Tööandjal tuleb hinnata töökeskkonnas tekkivaid riske (riskianalüüs, tegevuskava), kui üheks riskiks on koroonaviirusesse nakatumine (töötaja puutub tööülesannete tõttu kokku teiste töötajatega, klientidega, täidab tööülesandeid nakkusohtlikus kohas, jne), siis viiruse levimise tõkestamiseks ja teiste töötajate, klientide haigestumise vältimiseks on tööandjal võimalik maksuvabalt kompenseerida töötajate koroonaviiruse testimise kulusid.

NB! kõiki koroonaviiruse testimiste kulusid ei saa maksuvabalt hüvitada. Näiteks kui töötaja töötab kodukontoris ja soovib enda huvides teha testi, siis ei ole see kulu tehtud tööandja huvidest lähtuvalt. Kui tööandja hüvitab töötajale testimise kulu, siis on tegemist erisoodustusega.

Prillid

Vabariigi Valitsuse 15.11.2000 määrusega nr 362 “Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” on reguleeritud tegevusalad, kus määrust saab kohaldada, tööandja kohustused, sh silmade ja nägemise ning luu- ja lihaskonna seisundi kontrolli teostamise kohustus, nõuded töökeskkonnale ja töötamiskohtadele.

Maksuhaldur võib kuvariga töötamiseks ettenähtud prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite (näiteks kuvariga tööks sobivad läätsed) soetamismaksumust lugeda ettevõtlusega seotud kuluks, kui on täidetud eespoolnimetatud määruses toodud tingimused, st kui kulu on vajalik tulenevalt töötaja tervisekahjustusest. Juhime tähelepanu sellele, et viimasel ajal levinud silmaoperatsioon ei ole nägemisteravust korrigeeriv abivahend, vaid kirurgiline lõikus/toiming, mistõttu sellise kulu hüvitamisele maksusoodustus ei laiene.

Kui kuvariga tööks ettenähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid ning abivahendite soetamismaksumus loetakse ettevõtlusega seotud kuluks vaid osaliselt, vastavalt tulumaksuseaduse § 32 lõikes 3 sätestatud põhimõtetele. Ettevõtlusega mitteseotud osa loetakse erisoodustuseks, mis kuulub maksustamisele vastavalt tulumaksuseaduse § 48 lõikele 4. Juhul kui ettevõtlusega mitteseotud osa maksumuse tasub töötaja, siis tööandjal täiendavaid maksukohustusi ei teki.

Töötervishoiuarsti soovitused

Tööandja peab tagama, et töötaja tervis tema juures töötades ei halveneks, mistõttu selle kohustuse täitmiseks tehtavad kulud on ettevõtlusega seotud. Seega on maksuvabad sellised töötaja tervise heaks tehtavad kulud, mille vajadus tuleneb otseselt töötaja töötamisest selle tööandja juures, olenemata sellest kas kulud on tehtud töötaja taastusravi korraldamiseks, ennetustegevuse meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks eesmärgiga terviseriske vältida või vähendada vmt.

Kulutusi tervisele, mida töötaja teeks ka siis, kui ta selle tööandja juures kokkulepitud tööd ei teeks, ei ole tööandjal kohustus katta. Kui tööandja seda teeb, käsitletakse kulutust erisoodustusena ning see kuulub maksustamisele. Siia alla kuuluvad eeskätt üldised tervise heaks tehtavad kulutused, nt kulud spordiharrastustele (aeroobika, ujumine, jõusaal jne), lõõgastumisele (spa-külastused jne) jne.

Selliste kulutuste hüvitamine on maksustatav ka siis, kui neid on soovitanud töötervishoiuarst. Need soovitused võivad töötervishoiuarsti poolt olla vajalikud ja õiged töötaja üldise füüsilise vormi säilitamiseks ja enesetunde parandamiseks vms, kuid ei tähenda, et neid võiks tööandja teha maksuvabalt.

Maksustamisele ei kuulu töötervishoiuarsti soovituse alusel konkreetsele isikule tulenevalt tema töö iseloomust ennetustegevuseks või taastusraviks tehtavad kulud. Hea tava näeb ette, et arst määrab oma otsuses soovitused arusaadavalt (kestus, kui palju protseduure jms), mis aitab arsti taotlusi mõista ja juhiseid täpselt täita. Seega, kui arsti soovitus on arusaadav ja täidetav ning seotud konkreetse töötaja töö iseloomust tuleneva võimaliku tervisekahjustuse ennetamise või vähendamisega (nt arvutiga töötavale töötajale soovitati käia kuu aja jooksul 10 korda õlavöötme massaažis), siis probleeme pole. Kuid kui soovitus on üldsõnaline, mille põhjal tööandja maksab näiteks töötaja poolt ujula kasutamise eest, siis on tegemist erisoodustusega.

Maksuhalduriga samale seisukohale on asunud ka kohtud (Tallinna Ringkonnakohtu lahend 24.11.2010, nr 3-08-1465)

Tööriided

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 13 punkti 11 kohaselt peab tööandja oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe.

Seega tööandja poolt antavad tööriietus, kaitseriietus ja isikukaitsevahendid ei ole tulumaksuseaduse mõttes käsitletavad erisoodustusena olukorras, kus tulenevalt töö tegemise iseloomust on tööülesannete täitmisel vajalik kanda selleks ettenähtud tööriietust. Üldjuhul loetakse töö-ja kaitseriieteks töö iseloomust lähtuvaid sobivaid riideid, mille puhul arvestatakse ka tööohutusega. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 11 lõike 3 kohaselt on tööriietust kandvatele töötajatele vaja ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum.

Kui tööandja esitab oma töötajatele nõudeid tööl kantavate riiete osas (näiteks peavad töötajad klientide juures käima soliidses riietuses), mida ei saa käsitleda eespoolnimetatud töö- või kaitseriietena, siis peab ta arvestama maksukohustusega. Kui tööandja hüvitab n-ö soliidse riietuse soetamise kulud või tasub ise nende eest, siis on tegemist tööandja poolt töötajale rahaliselt hinnatava hüve andmisega, mida tulumaksuseaduse § 48 lõike 4 kohaselt käsitletakse erisoodustusena.

Kui tööandja näeb ette näiteks teenindussaalides, salongides vms kohtades teenindajate ühtse riietuse, mida kutsutakse ka nn firmariietuseks (kostüümid või ülikonnad, pluusid, vestid nende juurde, jalanõud vms) ja mida kasutatakse üldjuhul tööl, kuid mida on töötajatel võimalik kasutada ka väljaspool tööaega, siis tuleb lähtuda tulumaksuseaduse § 32 lõikes 3 sätestatud põhimõttest. See tähendab, et tööandjal tuleb määrata proportsiooni tööriiete ettevõtluses kasutamise ja isikliku tarbimise vahel. Kui töötaja tasub ise isikliku tarbimise osa eest, siis maksukohustust ei ole; kui seda teeb tööandja, siis on tegemist erisoodustusega. Kui tööandja tagab, et eespooltoodud riietust kasutatakse ainult töökohas (nt vahetavad töötajad enne töökohale asumist oma riided tööriiete vastu ja peale tööaja lõppu jälle tagasi), st väljaspool tööaega seda riietust ei kasutata, siis maksuriske ei ole.

Tööolme, joogivesi

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 11 lõike 1 kohaselt loetakse olmeruumideks riietus-, pesemis-, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ja muud elukondlikud ruumid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peavad olmeruumid olema ehitatud ja sisustatud töötingimusi arvestades.

Seega, kui tööandja soetab puhkeruumi mööblit, sisustab kööginurga või muretseb külmkapi või mikrolaineahju vms, ei ole tegemist erisoodustusega ning need on ettevõtlusega seotud kulud. Siinkohal ei ole vahet, kas näiteks joogiautomaadid on tööandja omandis või valduses. Kui tööandja maksab külma ja sooja joogi automaatide eest renti, siis rendikulu on ettevõtlusega seotud. Seega ei ole oluline, kuidas tööandja nimetatud vahendid soetab, vaid see, milleks kasutab. Seda kõike loomulikult eeldusel, et nimetatud asjad asuvad töökohtadel. Kui tööandja soetab mööblit või köögiinventari, mis ei asu töökohal, vaid kellegi isiklikus majapidamises, siis tekib maksukohustus.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 11 lõike 8 kohaselt peab tööandja tagama töötajatele kvaliteetse joogivee koos ühekordsete või pestavate jooginõudega. Tegemist on tööandja seadusest tuleneva kohustusega, mistõttu joogivee tagamine, tulgu see siis väikestest pudelitest, veeautomaadist või kraanist, on ettevõtlusega seotud kulu ning maksukohustust ei teki. Looduslik mineraalvesi ja gaseeritud maitseta vesi loetakse samuti joogiveeks. Joogivee hulka ei arvata maitsestatud vett, kuna vastavalt sotsiaalministri 24. juuli 2001. a määrusele nr 82 on kvaliteetne joogivesi (peaaegu) maitseta, värvuseta ja lõhnata.

Teine olukord on kohvi ja muude kuumade jookidega, mida saab kuumade jookide automaadist. Juhul kui töötajad joogi eest ise ei tasu, vaid seda teeb tööandja, on tegemist erisoodustusega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et maksuhaldur lähtub maksustamisel valdkonda puudutavatest õigusaktidest ja nende täitmisest tööandjate poolt ning kuna töötajate töö iseloomud on väga erinevad,  vaadatakse maksustamisel mitte niivõrd kulutuse vormilist, vaid sisulist külge.

Märkus: materjal on valminud koostöös kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusega.

Pane tähele!

Kord nädalas

Telli RMP Nädalakiri

Kolmapäeviti saadetav Nädalakiri sisaldab raamatupidamise, maksunduse ja tööõiguse valdkonna olulisi uudiseid, spetsialistide artikleid, seadusemuudatusi, nõuandeid ja soovitusi.

Töövahendid

Maksukalender Maksumäärad Numbriline Tööajafond RTJ IFRS Abitabelid Seadused MTA avalikud päringud Nädalakiri

Kalkulaatorid

Palgakalkulaator Maksuvaba tulu kalkulaator Puhkusekalkulaator Auditikalkulaator Kogumispensioni kontroll