Kirjeldatud olukorras rikub tööandja oma põhikohustusi ehk ei võimalda töötajale töötamist ega maksa ka töötasu.

Töölepingu seaduse põhimõtteid järgides oleks töötaja juba septembris saanud tööandjat hoiatada, et kui olukord kestab veel vähemalt kaks nädalat, siis on ta sunnitud töölepingu erakorraliselt üles ütlema tööandja kohustuste rikkumise tõttu töölepingu seaduse § 91 lõike 2 alusel. Kahe nädala ehk mõistliku aja möödumisel oleks töötaja saanud ka oma erakorralise ülesütlemisavalduse tööandjale ära esitada, näitamaks oma soovi tööleping lõpetada. Oluline on, et hiljem saaks töötaja tõendada, et ta on ülesütlemisavalduse tööandjale esitanud (nt väljavõte e-kirjast, tähitud kirja väljastamist või väärkirja saatmist tõendavad dokumendid). Seda kõike saab aga vajadusel teha ka veel praegu, kuigi võib eeldada, et neid avaldusi keegi tööandja poolelt vastu võtmas ei ole ning ilmselt ka lõpparve väljamaksmist sellises olukorras ei toimu. Kahtlemata võib sel juhul pöörduda töösuhte lõppemise tuvastamise ning saamata jäänud töötasu ja lõpparve nõudes töövaidluskomisjoni või kohtusse, saada otsus ning asuda pärast selle jõustumist täitemenetlusse. Paraku ei pruugi ka see anda soovitud tulemust, kui ettevõttel enam raha ei ole.

Võib eeldada, et kirjeldatud olukorras on tööandjal ehk juriidilisel isikul tekkinud juba makseraskused ja mitte ainult töötaja ees, vaid ka teiste võlausladajate ees. Seega tuleks uurida, ega keegi ei ole juba alustanud ettevõtte suhtes pankrotimenetlust. Võimaluse sellise info otsimiseks annab Ametlikud Teadaanded.

Kui on kindel, et keegi veel pankrotiavaldust ettevõtte suhtes esitanud ei ole ning seda ka teha ei kavatse, siis võib ka töötaja ise sellise käigu ette võtta lähtudes pankrotiseadusest. Kuid seda ei tohi teha kergekäeliselt.

Kohtule esitatavas avalduses tuleb selgelt välja tuua, et esineb vähemalt üks alljärgnevatest asjaoludest.

• Tööandja ei ole tasunud töötajale töötasu ja/või lõpparvet 30 päeva jooksul pärast selle sissenõutavaks muutumist ning töötaja on ettevõtet kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus, kuid ettevõte ei ole ka pärast seda 10 päeva jooksul oma võlgnevusi tasunud.
• Ettevõtte suhtes käib juba täitemenetlus, kuid selle käigus ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu suudetud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et ettevõttel ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks.
• Ettevõte hävitab, peidab või kulutab (sh nö kandib teise ettevõttesse) teadlikult oma vara või ettevõtte juht teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel on ettevõte on muutunud maksejõuetuks.
• Tööandja on ise teatanud (vähemalt e-kirjaga) töötajale või kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita.
• Tööandja ettevõtte juhatuse liige (või liikmed) on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.

Tööandja tegevuskoha maakohtule esitatav pankrotiavaldus peab olema piisavalt põhjendatud ning selles tuleb välja tuua konkreetne summa, mis ettevõte töötajale võlgu on ja millisel õiguslikul alusel (lepingust, otsusest) ning kindlasti märkima aja, millal ettevõte oleks pidanud summa välja maksma. Täpsemalt kohtusse pöördumisest SIIT.

Riigilõivuseaduse § 59 lg 8 kohaselt tasutakse töötaja poolt tööandja vastu pankrotiavalduse esitamisel tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel riigilõivu 10 eurot. Arvestada tuleb võimalusega, et kohus määrab pankrotiseaduse alusel sellele lisaks deposiidi maksmise kohustuse ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku.

Oluline on märkida, et kui selgub, et pankrotiavalduse esitanud töötaja teadis või pidi teadma, et pankrotiavalduse esitamiseks puudub alus, peab ta hüvitama ettevõttele sellega tekitatud kahju.

Tööandja maksejõuetuks tunnistamine ehk pankroti väljakuulutamine või ka pankroti raugemine annab töötajatele võimaluse saada vähemalt oma töösuhtest tulenevate nõuete osas hüvitist vähemalt osaliselt Eesti Töötukassa vahenditest, täpsemalt SIIT.