Kohtuasjas nr 3-18-1876 analüüsis Tallinna ringkonnakohus väidetava töösuhte olemasolu. Maksu- ja tolliameti seisukoht oli, et töötajana deklareeritud isik ei olnud tegelikult äriühingus töötanud ning maksuhaldur koostas äriühingule maksuotsuse tööjõumaksude vähendamiseks.
Väidetavalt oli töötasu maksnud äriühing esitanud tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid, aga jätnud deklareeritud tööjõumaksud riigile tasumata. Lisaks ei olnud väljamakseid saanud isik töötamise registris registreeritud.
Kohus leidis, et äriühingu ja töötaja vahel sõlmitud tööleping oli üldsõnaline ning ei sisaldanud tööülesannete täpsemat kirjeldust ega töötasu suurust. Kohus pidas oluliseks sedagi, et isikul puudus väidetavalt tehtud tööks vajalik kvalifikatsioon ja kogemus.
Samuti leidis kohus, et väljamakstav töötasu oli lepingus toodud tööülesandeid arvestades ebaproportsionaalselt suur ning väljamakseid oli tehtud summadest, mis laekusid äriühingule samal päeval sisuliselt samas summas ettevõttelt, mille juhatuse liige oli tuttav väljamakseid saanud isikuga. Maksumenetluse käigus tuvastati, et erinevate isikute koostöös deklareeriti väljamakseid saanud isikule töötasu selleks, et luua talle võimalus saada suuremat sünnitus- ja vanemahüvitist, ning ilmselt ka selleks, et saada krediidiasutustelt suuremat eluasemelaenu.
Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus otsustas, et vaidlusalune töösuhe oli fiktiivne, kuna deklaratsioonid esitati korraga ja hilinemisega, maksud jäeti töötasult tasumata ning töötaja ei olnud töötamise registris registreeritud.
