Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis käsitles oma maikuus tehtud otsuses (2-17-9268) töölepingu erakorralise ülesütlemise korda.
Et asja läbivaatamisel tekkisid kolmeliikmelisel kohtukoosseisul töölepingu seaduse § 95 ja § 105 lõike 2 tõlgendamisel ja kohaldamisel koostoimes võlaõigusseaduse § 195 lõikega 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 69 ja §-ga 70 erimeelsused, siis anti asi lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, et kohtupraktikat ühtlustada ja edasi arendada (2-17-9268).
Kolleegium selgitas otsuses, et töölepingu lõppemiseks piisab tahte väljendamisest, kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega. Kolleegium on varem selgitanud, et töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud ning sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud (vt riigikohtu otsus 3-2-1-52-14 p 13 ja 3-2-1-21-14 p 11).
Kehtivaks muutunud ülesütlemisavalduse puhul on teisel poolel TLS §-de 105 ja 106 järgi õigus vaidlustada ülesütlemine 30 kalendripäeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest. Kolleegium selgitas, et kui avaldust või hagi selle tähtaja jooksul ei esitata või esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine TLS § 105 lõike 2 kohaselt algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval.
Kui ülesütlemine vaidlustatakse ja töövaidlusorgan rahuldab avalduse või hagi, kohaldub TLS § 107. Sellisel juhul lõpetab töövaidlusorgan töölepingu TLS § 107 lõike 2 alusel poole taotlusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (vt otsuse 2-17-9268 p 18.2-18.3). Kolleegium on varem TLS § 107 lõiget 2 tõlgendades selgitanud, et selle sätte järgi lõpetab kohus töölepingu kooskõlas TLS § 97 lõigetega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt riigikohtu otsus 3-2-1-82-12 p 16).
Kolleegium juhtis otsuses tähelepanu sellele, et töölepingu seaduses ei ole reguleeritud töölepingu lõppemise aega olukorras, kus ülesütlemise vaidlustamise avaldus või hagi jääb rahuldamata. Kolleegium selgitas, et sellisel juhul sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast. Töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamine ja jõustumine sõltub omakorda sellest, kas avalduse saaja on kohal- või eemalviibija.
Seadusest ja riigikohtu varasemast praktikast ei saa järeldada töösuhtes tehtavate avalduste kättetoimetamise eeldust töökohal. Kolleegium on korduvalt tunnustanud tööandja õigust teatada töötajale töölepingu lõpetamisest teate saatmisega töötaja viibimiskohta (vt riigikohtu otsus 3-2-1-68-99 ja 3-2-1-156-05).
Olukorras, kus ülesütlemisavaldus saadetakse eemalviibivale poolele nt kirjaga, saab avalduse lugeda TsÜS § 69 lõike 1 esimese lause ja lõike 2 teise lause järgi kättesaaduks ja kehtivaks ajast, mil see jõudis saaja elu- või asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eeltoodule tuginedes rõhutas kolleegium, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei tule teha ja teisele poolele kätte toimetada üksnes töökohal, vaid seda võib teha ka adressaadi muus viibimiskohas TsÜS §-s 69 sätestatu kohaselt (vt otsuse 2-17-9268 p 18.6).
