Riik on üle võtmas Euroopa Liidu direktiive, mis toovad Eesti õigusesse uued reeglid selle kohta, kuidas müüa tarbijale nutikaupu, digisisu või osutada digiteenuseid. Lisaks muutuvad ka tavakauba müüki puudutavad sätted.
Direktiivide ülevõtmine pikendab tarbija kasuks ümber pööratud tõendamiskoormise tähtaega kuuelt kuult ühele aastale. See tähendab, et kui kaubal ilmneb mingi puudus ühe aasta jooksul asja tarbijale üleandmisest, siis on müüja kohustus tõendada (nt ekspertiisiga), et puudust ei olnud siis, kui asi tarbijale üle anti. Hiljem peab juba tarbija ise seda tõendama hakkama.
Lisanduvad ka reeglid nutikaupade (nutikell, nutitelefon, arvuti jms) müügile. Näiteks vastutab kavandatud muudatuste järgi nutitelefoni müüja tarbija ees ka telefoni tarkvara uuendamise, ajakohasuse jm eest. Tulevikus saab konkreetsemalt paika ka see, kuidas tuleb tarbijale müüa digitaalset sisu või teenust ja mida teha, kui digisisu või -teenuse eest makstakse mitte raha vaid isikuandmetega.
Kasutatud kaupadele tuleks kehtestada erisus
Direktiivid lubavad teatud küsimusi liikmesriikidel reguleerida nii nagu nad ise tahavad. Nii on näiteks võimalik siseriiklikult kehtestada erisused kasutatud kaupadele. Kaubanduskoda tegigi ettepaneku lisada võlaõigusseadusesse erireegel, et kui tegemist on kasutatud asjaga, siis võivad tarbija ja kaupleja omavahel kokku leppida, et kauba osas saab pretensioone esitada ainult ühe aasta jooksul. Täna on see tähtaeg nii tavakauba kui kasutatud kauba korral kaks aastat. Erisus oleks vajalik eelkõige olukordades, kus kasutatud asjade näol on tegu juba pikalt kasutatud ja olemuslikult kulunud. Liiga pikk vastutuse tähtaeg seab siin tarbija ootused kvaliteedi osas liiga kõrgele ja ka puuduste tekkepõhjuseid on sageli keeruline tuvastada.
Osasid sätteid tuleks täpsustada ja anda ettevõtjatele ka praktilised suunised
Kuigi eelnõuga võetakse valdavalt üle direktiivide sätted, mis on liikmesriikidele ülevõtmiseks kohustuslikud, teeb kaubanduskojale siiski muret, et need ülevõetavad sätted on üsna teoreetilised ja kohati ebaselged. Nende mõistmine ja rakendamine praktikas osutub tõenäoliselt keeruliseks, mistõttu oleks ettevõtjatele vaja vähemalt praktilisi näiteid ja suuniseid selle kohta, kuidas nad saaksid eelnõu jõustumiseks ette valmistuda ning kehtima hakkavaid reegleid praktikas täita. Samuti tuleks osasid sätteid ka eelnõus endas täpsustada. Näiteks sidevahendi abil sõlmitava lepingu korral peab ettevõtja hakkama esitama tarbijale lepingueelse teabena ka üksikasjad veebipõhiste suhtlemise vahendite kohta. Samas ei selgu eelnõust ega seletuskirjast, milliseid üksikasju kaupleja täpsemalt esitama peab ning kui detailselt see teave tarbijale esitada tuleb.
