2019. aasta on riigikogu valimiste aasta, kus erakonnad peavad traditsiooniliselt tuliseid debatte selle üle, kuidas võiks kujundada Eesti maksusüsteemi tulevikus. Visionäärid räägivad globaliseeruvast maailmast, e-kaubandusest, robotite pealetungist, lõimumisest ja kõigest muust, millega maksupoliitika peab kohanema, et tagada piisav sissetulek riigi pakutavate teenuste toimimiseks. Samas on aga ülimalt tõenäoline, et 2019. ja 2020. aasta jooksul ühtegi väga drastilist maksumuudatust ei toimu, kuna 2019. aasta läheb uue koalitsiooni sisseseadmise peale ja elu on näidanud, et pärast valimisi ei ole lubaduste elluviimisega kellelgi enam erilist kiiret.

Minu peamine soovitus riigijuhtidele on endine – mitte kiirustada lammutama olemasolevaid süsteeme. Astmeline tulumaks on meil de facto olemas peaaegu kõige keerulisemal moel, mida välja annab mõelda, kuid seegi on praeguseks sisse töötatud ja toimib. Nii et tõtata seda pärast lühiajalist katsetamist taaskord muutma, nagu juhtus madalapalgaliste tulumaksutagastusega, ei ole enam mõistlik.

Küll aga eksisteerib üks 2018. aastal jõustunud maksumuudatus, mis tuleks kiiresti ära kaotada, kuna sellel puudub sisu, see on segane ja peaaegu kõigile kahjulik – see on dividendide maksulangetus kolme aasta keskmise kasumijaotise ulatuses (tulumaksuseaduse § 50¹). Nimetatud sätte alusel maksustatakse Eesti äriühingu poolt juriidilisest isikust omanikele makstavad dividendid 20% asemel 14% määraga ulatuses, mis vastab viimase kolme aasta keskmisele kasumijaotisele. Füüsilistest isikutest omanikele rakendub madalama määraga kasumijaotise puhul lisaks 7% kinnipeetav tulumaks, et vältida ettevõtlustulu soodsamat maksustamist võrreldes palgatuluga.

Mõned probleemid, mis selle maksumuudatusega seostuvad

• Regulatsioon mõjub destruktiivselt Eesti majandusele. See innustab ettevõtjaid äriühingutest kasumit välja viima, selle asemel et investeerida arendusse (R&D), tehnoloogiasse, innovatsiooni, töökohtade loomisse ning ekspordi kasvatamisse ja panustada sel moel nii riigi kui ka elanike arengusse. Ettevõtjat, kes on teinud selle viimase valiku, karistatakse kõrgema maksumääraga kasumi jaotamisel.
• Kuna süsteem on üles ehitatud selliselt, et motiveerida eelkõige välismaiseid omanikke Eesti ettevõtetest kasumit välja võtma, siis see tähendab, et dividendideks makstud raha voolab Eesti majandusest lõplikult välja. Seega puudub igasugune positiivne mõju ka tarbimisele.
• Süsteem tekitab põhjendamatut ebakindlust. Ettevõtjatel ja investoritel ei ole võimalik projitseerida oma investeeringute tootlust, kuna efektiivset maksumäära ei saa määratleda, sest see sõltub kasumijaotistest, mille maht ei ole mitme aasta perspektiivis ette ennustatav.
• Puudub õiguskindlus maksukohustuse suuruse suhtes, näiteks olukorras, kus Eesti eraisikust investor omandab oma investeerimisühingu kaudu osalused erinevates Eesti firmades, millel on tütarühingud ja võib olla ka tütretütarühingud. Kui kontserni madalaimal astmel asuv äriühing teeb regulaarseid kasumijaotisi, siis rakendub vähemalt osale tema kasumijaotistest 14% maksumäär. Kui grupis on samal tasemel ka teine tütretütar, kes maksab dividende näiteks kord viie aasta tagant, rakendub 20% määr. Järgmistel astmetel maksustamist ei toimu, kuna dividendi saajad on juriidilised isikud. Kui aga nüüd investor soovib oma investeerimisühingust endale dividendi maksta, tekib tal probleem, kuna ta ei tea, kas või kui suur osa tema investeerimisühingule makstud dividendidest maksustati algselt 14% määraga. Sellest aga sõltub, kas investorile makstavale dividendile tuleb rakendada 7% kinnipeetavat maksu või mitte, st investori isiklik maksukohustus.
• Eelmises punktis kirjeldatud probleemi on võimalik lahendada, kuid administratiivselt on süsteem kallis ülal pidada: selleks tuleks maksuametil luua dividendimaksete jälgimise süsteem, mida siis jooksvalt arendada ja opereerida.
• Lisaks isiklikule maksukohustusele mõjutab madalama määraga maksustatud dividend ka füüsilise isiku õigust maksuvabale tulule. Näiteks, kui omanik saab ettevõttest 1000 eurot dividende, mis maksustatakse 20% määraga, loetakse maksuvaba miinimumi arvestamisel tulude hulka 1000 eurot. Kui dividend maksustatakse 14%lise ettevõtte tulumaksuga, tuleb sama summa kättesaamiseks brutodividendina välja maksta u 1075 eurot, pidada sellelt kinni 75 eurot eraisiku tulumaksu ja tasuda ettevõtte tulumaksuna 175 eurot. Seega, dividendina kättesaadav summa omaniku jaoks ei muutu. Riigile dividendidelt makstav maksusumma jääb ka samaks, aga paberi peal on omaniku tulu varasemast 75 euro võrra suurem.
• Selle efektiivsust ei ole võimalik mõõta. Kasumite jaotamine on viimastel aastatel kulgenud tõusvas joones, aga see on tõenäoliselt põhjustatud sellest, et ettevõtete kasum on järjest kasvanud ja seda on olnud võimalik jaotada. Maksualanduse süsteemi iva on motiveerida ettevõtteid veelgi rohkem kasumit jaotama. Oleme oma praktikas kohanud palju ettevõtjaid, kes on soovinud ja proovinud välja arvutada, milline oleks optimaalne kasumijaotusplaan järgmisteks aastateks, kuid üldiselt on sellesse arvutusse ikkagi nii olulised muutujad sisse jäänud, et konkreetset plaani maksualandust enda jaoks maksimeerida sealt välja ei kooru. Seega, kui olud lubavad, siis on madalam maksumäär muidugi tore, aga suuremale osale ettevõtjatest on olulisem äri kasv ja areng kui mõne protsendipunkti võrra madalama maksumäära nimel muidu investeeringuteks kasutatava raha väljavõtmine. Nii et vähemalt selliste ettevõtjate puhul maksualanduse süsteem oma eesmärki ei täida.
• Süsteem soosib ebaõiglaselt juriidilisest isikust välisomanikke, kelle puhul jääbki lõplikuks maksumääraks 14%, samas kui Eesti eraisikust omanike puhul tasandatakse maksulangetus kinnipeetava tulumaksuga. Tegelikult tuleb sama netodividendi saamiseks Eesti omanikul maksudeks maksta isegi grammike rohkem kui varem. Lisaks veel maksuvaba miinimumi probleem, millele juba viitasin. Kuigi summad on üsna väikesed, tekitab see kohalikes ettevõtjates siiski pigem vimma kui mõistmist. Maksunõustajana olen ma enam kui 15 aastat peaaegu iga päev selgitanud välismaalastele, kuidas toimib Eesti suhteliselt originaalne tulumaksusüsteem. Tihtipeale on neil keeruline aru saada, et Eesti ettevõtte tulumaks ei ole kinnipeetav maks, mida saaks vältida EL direktiivi või vähendada maksulepingu alusel. Nüüd aga pean ma iga kord kaaluma, kas üldse hakata rääkima neile kolme aasta keskmise dividendi madalamast määrast ja füüsilistelt isikutelt täiendavalt kinnipeetavast tulumaksust, kuna see jooksutab juhtme kokku ka maksunõustajatel, rääkimata potentsiaalsetest investoritest. Soovitan uuel koalitsioonil võtta esimeses järjekorras päevakorda kõnealuse regulatsiooni tühistamine. Järgmise sammuna võiks kehtestada ühetaolise 14% tulumaksumäära 20% asemele. Või kui see on liiga koormav, siis näiteks 16%. Võrdlus Läti ja Leeduga (kus oli maksumäär 15%, mis sai ajendiks Eestis 14% määra juurutamiseks) ei ole nagunii enam eriti asjakohane, kuna Lätil on nüüd Eestitaoline maksusüsteem ja 20%line ettevõtte tulumaksumäär ning Leedu püüab välisinvesteeringuid muude meetoditega. Riigieelarvesse maksumäära langetusest tekkiva puudujäägi saab finantseerida piirikaubanduse õigetele radadele tagasipööramisest tekkivate maksutulude arvelt.