Viimastel aastatel on suurenenud töölkäijate arv ja järjest enam vahetatakse ka töökohti. IT ning äriteenuste sektoris on tekkinud juurde arvukalt uusi töökohti ja harudes, mille konkurentsivõime on langenud, on tõenäoliselt palju töökohti kadunud. Kuidas mõjutab aga uute töökohtade teke majanduse struktuuri? Kas hõive suureneb pigem tootlikumates majandusharudes?
Lühidalt öeldes näitavad arvutused, et olukord on mõneti vastuoluline: tööjõud on liikunud kõrgema palgaga harudesse, aga samal ajal pole kõrgema tootlikkusega tegevusalade osakaal märkimisväärselt kasvanud. Sõltuvalt aastast on pigem suurenenud madalama tootlikkusega harude osakaal hõives. Arvestada tuleb aga, et kõrgem palk ei tähenda alati suuremat tootlikkust.
Analüüsisin sotsiaalmaksu laekumise andmeid tegevusalade lõikes ja arvutasin korrelatsioonikordajad. Palgataseme ja tegevusalade osakaalude muutuse vahelist seost kujutab joonis 1. Viimaste aastate jooned on graafikul nullist kõrgemal, mis näitab, et keskmiselt on hõives enam suurenenud kõrgema palgaga tegevusalade osakaal. Korrelatsioon ei ole küll tugev, kuid seda ei saagi eeldada, sest struktuurimuutused on aeglased ning andmetes esineb moonutusi.
Joonisel 2 kirjeldab kollane joon aga seost hõive muutuse ja tegevusalade tootlikkuse vahel. Kuna tootlikkuse kohta jooksvalt andmeid ei koguta, kasutasin siin 2014. aasta andmeid ühest teisest projektist. Tegevusalade hõive andmed pärinevad Maksu- ja tolliametist. Näeme, et tootlikkuse ja hõive struktuurimuutuse vahel ei ole selget positiivset seost ja mõnel aastal on seos olnud isegi negatiivne, mis näitab, et hõives on vahepeal suurenenud madalama tootlikkusega harude osakaal.
Joonis 3 kirjeldab alternatiivse andmeallikana ettevõtete kvartalistatistika põhjal tehtud arvutuste tulemusi. Kui eelmistel joonistel analüüsiti hõive struktuuri muutusi kogu majanduses, siis siin on vaadeldud vaid mittefinantsettevõtteid. Ka sellelt jooniselt näeme, et 2017. aastal suurenes hõives madalama tootlikkusega harude osakaal.
See võib tunduda üllatav – töötajate liikumine parema palga peale peaks ju majanduskasvu kiirendama, sest ettevõtted, mis suudavad maksta kõrgemat palka, peaksid olema ka tootlikumad. Alati ei pruugi see aga nii olla, sest kui majandus on üle kuumenemas, võib ajutiselt suureneda tööjõunõudlus valdkondades, mis pole pikaajaliselt jätkusuutlikud. Näiteks eelmise buumi ajal suurenes laenuraha toel nõudlus ehitamise järele ning ehitussektoris kasvas kiiresti töötajate arv. Kriisi saabudes kuivas ehitussektori hõive aga kokku.
Madalama tootlikkusega harude osakaalu suurenemine hõives ei ole tingimata halb ja sellest ei saa järeldada, et Eestis tootlikkus ei suurene. Küll aga annab see mõtlemisainet selle kohta, mis on Eesti tulevase majanduskasvu allikad.
Madalama tootlikkusega harude osakaalu kasvu taga võib olla ka suurem tööturul osalemine. Tööturumeetmed, näiteks töövõimereform, aga ka maksusüsteemi muudatused on soosinud madalama tootlikkusega tööjõu lisandumist. Tööturult eemal olnud inimeste tööletulek aitab neil paremini toime tulla ja vähendab survet sotsiaalsüsteemile. Samuti võib negatiivset seost tootlikkusega selgitada kapitali tähenduse laienemine. Kõrgemat palka maksvad harud võivad nõuda rohkem inim- ja teadmuskapitali ning vähem füüsilist kapitali. Seetõttu võivad palgad neis harudes olla tootlikkusega võrreldes üsna kõrged.
