Milline võiks välja näha ühe Tööinspektsiooni inspektori keskmine visiit ehitusobjektile? Kas inspektori eesmärgiks on iga leitud vea eest trahve määrata, kõikidest dokumentidest pisivigu otsida ja igal võimalikul viisil nii tööandjale kui töötajale peavalu valmistada? Või tuleks inspektorit võtta siiski partnerina, kes tahab lihtsalt, et kõik töötajad õhtul tervelt koju jõuaks?

Jõuame objektile, mida plaanisime kontrollida, tänu liiklus- ja parkimiskaosele võtab see oodatust rohkem aega. Pakin Tööinspektsiooni logodega helkurvesti kiivrisse peitu, üritame vähemalt kaugelt vaadates paista tavaliste jalakäijatena. Kahjuks on aga värav kinni, hoone parkla tühi ning tuled tunduvad kustus olevat. Inspektor helistab väraval olevale telefoninumbrile ning selgub, et täna on objekt lukus ning ühtegi tööd seal ei toimu. Mõtleme, mida edasi teha.

Mõelda ei tule kaua – ehitusbuum tähendab, et järgmine ehitusplats on paarisaja meetri kaugusel. Ka siin on aiad kinni ja tundub, et suuremat tööd ei toimu. Siiski eksime – näeme aia vahelt, kuidas töömees võtab ketaslõikuri ja jämeda torujupi. Inspektor lülitub töörežiimile – töömehel on kaitsekindad ja kiiver, kuid puudub kaitsemask. Samas ei saa me aru, mis materjalist on toru, mida ketaslõikajaga lõigatakse. Tundub, et sädemeid ei lenda, seega pole kaitsemask vist kriitiliselt nõutav. Jälgime edasi, hetkel on sekkumiseks veidi liiga vähe alust. Otsekui meie mõtteid kuuldes tõstab töömees torujupi ühe käega põlvele, haarab teise käega kindlamalt ketaslõikurist ning hakkab lõikamiskante lihvima. Üks vale liigutus ning raske ketaslõikur võib toruotsalt vääratada ning lõigata töömehele jalga või kätte. Ajame helkurvestid selga, paneme kiivrid pähe ja astume aia vahelt sisse. Inspektor noomib töömeest veidi, et sellised töömeetodid on ohtlikud, ning palub olla ettevaatlikum. Eksleme pimedal ja märgistamata poolkeldrikorrusel, mis on täis mulda, killustikku ja ehitusprahti, ning imestame, kuidas kellegi arust on see normaalne ja ohutu tööpind. Hiljem öeldakse meile, et tegelikult selles alas hetkel ehitust ei toimugi, kuid siis jääb küsimuseks, miks seal see üksik töömees oli.

Leiame paar korvtõstukiga töötavat töölist, kuid nendega tundub kõik hästi. Kaks neist on korvis, rihmad näivad kinnitatud, isegi kiivrid on peas ning kolmas juhendab neid maapinnalt. Arvame esialgu, et sellega kogu ehitusobjekt juba piirdubki, kuid avastame, et värava ette on ilmunud seltskond töömehi, kes alustavad millegi mahalaadimist. Otsustame järgneda. Satume samasse poolkeldrisse, kuid teiselt poolt, ning siin on tugev betoonpõrand. Kahjuks on aga põrand ja sissepääs erineval kõrgusel, ning vaherambil on kunagisest märgistusest alles ainult paarisentimeetrine värviriba. Täiesti mittetahtlikult ja kavatsematult komistangi selle otsa. Jälgime, kas üsna raskena tunduvat alust tassivad mehed saavad ohtlikust kohast komistamata läbi. Saavad, kuid märgime üles.

Ülespoole viiv trepp on tugev ja valgustatud. Ainus kriitikakoht on inimlik – korrusenumbrid võiks seina peal kirjas olla. Teisel korrusel ehitatakse suurema ruumi ühte osasse kipsplaadist kuubikuid, kas siis kontoriks või WCks, see pole meie jaoks tähtis. Küll aga tekib küsimus, kuidas on töölised saanud selle vähemalt 2,5 meetri kõrguse kuubiku otsa. Tundub, et selleks kasutatakse käärtõstukit. Taaskord, pole õige töövahend, kuid ka otseselt mitte karistatav. Järgmise asjana saame ühe töömehe käest küsida, kus ta kiiver on. Laiutab vabandavalt käsi, ning paneb meetri kaugusel maas olnud kiivri kuulekalt pähe. Olles teinud korrusele tiiru peale, saame kinnitust, miks käärtõstuki kasutamine antud tööks ei ole õige – üks töömeestest on tõstukiga alla sõitnud ja asjatab veidike eemal. Kui nüüd peaks näiteks tulekahju süttima ja tõstukiga allasõitnud töömees seda uurima läheks, jääks boksi otsa jäänud töömees sinna lõksu. Tal oleks valida, kas oodata kuni ta kellelegi meelde tuleb ja talle käärtõstuki üles sõidutab, või hüpata 2,5 meetri kõrguselt ehitusrämpsu ja elektrikaableid täis põrandale.

Järgmisel korrusel on just betooni valamine lõpetatud, ning sealt me midagi huvitavat ei leia. Kuid korrus kõrgemal on selle eest jälle murekoht murekoha järel. Töömees tahab miskit lae all teha, lükkab maalripuki õige koha peale ja ronib üles. Võitlen kiusatusega maalripukki veidi demonstratiivselt loksutada – rattalukustid jäid ju lahti. Inspektor noomib maalrit, ning kolleeg vajutab rattalukustid kinni. Järgmisena leiame aga kogu ehitusobjekti kõige õõvastavama rikkumise. Töömees töötab õues võrdlemisi kitsal serval, mis on maast vähemalt 15 meetri kõrgusel. Mees kannab ohutusrihmasid, tubli. Julgestusnöör on rihmade küljes, tubli. Julgestusnöör vedeleb aga puntras maas, selle karabiin ei ole mitte millegi külge kinnitatud. Viipame töömehele läbi akna, kuid ei jõua üksmeelele. Loodame parimat ja liigume edasi. Akna tagant paistab korvtõstuk, mille korvis on kaks töölist, ühel on kiiver, teisel mitte. Korduva koputamise peale märkavad lõpuks meid. Inspektor viipab oma kiivri suunas, tööline etendab meile pantomiimi, kuidas ta kiiver kukkus alla ning kehitab õlgu. Pöörame ringi ja märkan silmanurgast, kuidas teine tööline enda kiivri lõuarihma kontrollib.

Jõuame ringiga tagasi trepini. Oleme majale tiiru peale teinud, ning inspektor nendib, et täiesti keskmine eesti ehitusplats – üldjuhul on hästi, aga mõnes kohas on eluohtlikke probleeme. Sealjuures märkab inspektor, et ajutisel trepil ei ole varbalauda, ning toksab hajameelselt maas olevat vahtplastitükki trepi suunas. Prahisaba järel vedades veereb oranž plastitükk üle serva ja kukub tuhmi kolksatusega trepile. Tunneme end nagu pahandust teinud koolipoisid, kuid inspektor lausub elutargalt: “Kujuta nüüd ette, kui see oleks näiteks akutrell olnud”.

Jõuame ringiga ehituse kontorisse, kus meid võtab vastu keegi vastutav isik. Lõplik alluvus- ja vastutussuhe jääbki minu jaoks segaseks, objektil on üks peafirma, sellel on paar alltöövõtjat, kellel igaühel on oma töödejuhatajad ja alltöövõtjad, kellel vist on veel omakorda alltöövõtjad. Õnneks on meid vastu võttev töödejuhataja üsnagi mõistlik, ning kuulab meid ära. Esitab endapoolseid selgitusi, vaidleb natuke moepärast vastu, kuid mõtleb kaasa. Selgitame, et anname käsu töö peatamiseks töömehele, kes töötab kinnitamata julgestusköiega. Sellest satub töödejuhataja segadusse – kas töö peatamine tähendab, et kogu objekt tuleb seisata? Selgitame, et tegelikult on tegu formaalsusega, millel on juriidiline kandepind – tegu on eluohtliku situatsiooniga, ning peame töö sellisel viisil peatama. Niipea kui töödejuhataja on meile kirjalikult kinnitanud, et töötajale on julgestusköie kasutamise tähtsust selgitatud ning julgestusköis on ka nõuetekohaselt kinnitatud, võib töödega jätkata. Tähtis on siinkohal, et meie oleme rikkumise fikseerinud ning töödejuhataja vastutab kirjalikult selle rikkumise kõrvaldamise eest. Samuti soovitame trepi viimasele korrusele varbalaud paigaldada, ning oleme kergelt segaduses, kui meile vastatakse küsimusega: “milleks?”. Mõtlen inimeste sisseharjunud käitumistele – milleks vedada rasket tööriista trepist üles-alla, kui selle võib trepi kõrvale jätta. Järgmine töötaja ei märka seda, riivab seda möödaminnes näiteks elektrijuhtmega, ning tööriist kukub heal juhul lihtsalt trepile puruks, halvemal juhul aga kellelegi pähe. Palun töödejuhatajal võtta hööveldamata lauajupp ja see trepi ette kinnitada, peaks ehitusmeestele olema mõne minuti töö.

Töödejuhataja mainib korduvalt, et me oleme kahe nädala jooksul kolmandad inspektorid, ning küsib, kas nende peale on kuidagi kaevatud või millega on nad meie kõrgendatud tähelepanu ära teeninud. Ütleme, et tegemist on juhusega, aga samas oleme igal visiidil rikkumisi leidnud. Lisan mitte kuigi tõsisel toonil, et niikaua kuni me ehitustel rikkumisi leiame, jäämegi neid külastama. Töödejuhataja mõistab meid, lubab kõik mainitud rikkumised kõrvaldada ning kogu dokumentatsiooni digiallkirjastada. Täname mõistva suhtumise eest ning lahkume. Korvtõstukiga töötanud töölistepaar on vahepeal alla tulnud ning töötaja on endale kiivri leidnud.

Tööinspektor Janek Soorsk: