Üha rohkem ilmub meedias tumedates toonides lugusid peatselt saabuva majanduskriisi kohta. Olgu siis ajendiks keerulisemad ajad ehitus- ja puidusektoris, ühisrahastusplatvormidel hapuks läinud investeeringud või keskpankade viljeletud leebe rahapoliitika. Ametlik statistika annab hirmudele hoogu juurde – Eesti tööstusettevõtete tootmismaht on suvest alates aastavõrdluses vähenenud ja sellega on käsikäes langenud ka ekspordinumbrid. Küsitlusandmed nii Eestis kui mujal näitavad, et ettevõtjad tunnetavad nõudluse vähenemist ning lükkavad laienemisplaane edasi. Valmistutakse peagi saabuvaks kriisiks.
On väga oluline rõhutada, et majanduse jahtumine tähendab tänases tõlgenduses varasemast aeglasemat kasvu, mitte majanduslangust. Majanduse tsüklilise iseloomu tõttu on paratamatu, et headele aegadele järgnevad kehvemad ajad. Nii Eesti kui ka meie lähinaabrite majandused on viimastel aastatel töötanud üle oma pikaajalise võimekuse, mis tähendab et ressursikasutus on viidud tasakaalust välja. Näiteks on Eestis viimastel aastatel räägitud väga palju tööjõupuudusest. Sisuliselt tähendab see, et üks vajaminev ressurss (tööjõud) on olnud tavapärasest rohkem hõivatud ja seda on olnud vaja pidevalt väljast juurde tuua. Lühiajaliselt ergutab see kindlasti majandust, kuid mõne aja pärast tuleb lõivu maksta, sest ressursid on kokkuvõttes üle kasutatud ja vajalikud investeeringud on tõenäoliselt õigel hetkel tegemata jäänud. Majanduse jahtumise käigus taandub kiire kasv jätkusuutliku taseme lähedale ehk teisisõnu taastub majanduses normaalne tasakaal. Just see toimub hetkel nii Eestis kui ka ümberkaudsetes riikides, kuid ei ole otsest põhjust seostada seda kriisiga.
Kindlasti on mõni tegevusvaldkond majanduse jahenemise korral kergemini haavatav kui teised. Käesoleval aastal on Eestis olnud juba erinevaid näiteid, kus ettevõte on sunnitud tootmise ümber kolima odavamasse riiki või siis sootuks peatama seniks, kuni tingimused taas positiivsemaks muutuvad. Põhjused võivad olla erinevad, kuid tulemus on reeglina sama – kannatavad inimesed, kes peavad hakkama uut tööd otsima või halvemal juhul kogu elu ümber korraldama. Seetõttu on oluline, et inimesed mõistaksid säästmise vajalikkust headel aegadel, et ootamatuste korral mõned kuud ka ilma lisanduva sissetulekuta hakkama saada. Tänaseks on olukord tööjõuturul mõnevõrra rahunemas ja uusi töökohti ei looda enam sama tempokalt. Pigem näevad ettevõtjad, et lähitulevikus hõive püsib samal tasemel või kahaneb pisut. Eriti selgelt tuleb see välja ehitus- ja tööstusettevõtete puhul. Töötajate positsioon on tööturul seetõttu veidi nõrgenenud, kuid suures pildis jääb tööjõupuudus järgnevatel aastatel Eestis siiski aktuaalseks teemaks.
Lähitulevikus tulevad peamised ohud Eesti majanduse jaoks väliskeskkonnast. On tõsi, et majandus on kõikjal meie ümber jahtumas – regionaalseid kasvuprognoose hinnatakse järjest allapoole, ettevõtjate kindlustunne väheneb ja majandusaktiivsus langeb. Samas on eespool mainitud kiire kasvu tõttu olnud peamiste kaubanduspartnerite nõudlus meie toodangu järele ka oodatust suurem, mistõttu on Eesti ettevõtjad nautinud välisturgudel edu, mis ei ole mõeldud kestma igavesti. Seepärast ei ole ka sobilik nuriseda veidi tagasihoidlikuma välisnõudluse üle tulevatel aastatel. Ette vaadates teeb mõtlikuks fakt, et majandus on globaalsel tasandil järjest enam sõltuv keskpankade ja valitsuste pakutavast stiimulist. Mida kaugemale selle pakkumisega minnakse, seda enam tegelikult pidurdatakse innovatsiooni ja seestpoolt süttinud majandusarengut, sest sisuliselt subsideeritakse majandusmudelit, mis mingil põhjusel ei ole suuteline enam ise piisavas tempos kasvama. Tõeline kriis tekib tõenäoliselt siis kui laskemoon ühel hetkel otsa saab.
