Vabatahtlik vaktsineerimine on võimalus organismi loomuliku kaitsevõime aktiveerimiseks ja tugevdamiseks. Eelkõige võiksid seda võimalust tõsiselt kaaluda nende ametite esindajad, kellel on töö iseloomust tulenevalt risk puutuda kokku teatud haigusetekitajatega. Sisuliselt on tegemist bioloogilise riski maandamisega.

Riski tuvastamine

Bioloogilised ohutegurid peaksid olema hästi koostatud riskianalüüsi üks osa. Kui riskianalüüsi tehtud ei ole, saavad nii töötajad kui ka tööandjad ise mõelda, millised mikroorganismidest tulenevad ohud neid varitsevad. Sellest tulenevalt saab otsustada ka vaktsineerimisvajaduse üle.

Terviseameti andmetel tööalaselt ohustatud isikud

• B-viirushepatiit – vere ja verekomponentidega kokku puutuvad meditsiinitöötajad sh arstiteaduskonna üliõpilased ja meditsiinikoolide õpilased. Riskikäitujatega tegelevad sotsiaaltöötajad. Päästeameti ja politseitöötajad, kes otseselt osalevad päästetöödel ning võivad kokku puutuda verega. Vanglatöötajad, kes otseselt puutuvad kokku vangidega.
• Puukentsefaliit – metsatöölised, välitingimustes viibivad kaitseväelased, piirivalvurid, jahimehed. Metsanduse, põllumajanduse ja bioloogia üliõpilased, kelle õppetöö kohustuslikuks osaks on viibimine välitingimustes.
• Marutõbi – veterinaartöötajad, veterinaarlaborite töötajad, jahimehed, metsatöölised ja vastavate erialade üliõpilased.
• Gripp – tervishoiuasutuste vastuvõtuosakondade ja teiste haigetega kokkupuutuvate osakondade personal (sh perearstid), teenindustöötajad, lasteasutuste  ja hoolekandeasutuste töötajad.
• Tuulerõuged/leetrid, mumps ja punetised – lasteosakondade ja hemato-onkoloogia osakondade tuulerõugete, leetrite, mumpsi või punetiste suhtes mitteimmuunsed töötajad.
• A-viirushepatiit – vee-ja kanalisatsiooniga tegelevates asutustes ja toitlustusasutustes töötavad isikud.

Täiesti eraldi riskigrupiks on tööalaselt palju reisivad inimesed, kes võivad rännakutel kokku puutuda haigustekitajatega, mis ei pruugi olla otseselt seotud töö iseloomuga. Näiteks võib A-viirushepatiiti haigestuda ka kontoritöötaja, kes viibib piirkonnas, kus joogivesi on saastunud.

Hetkel on üheks aktuaalsemaks teemaks puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine, sest tööalaselt looduses liikujatel on oht puukidega kokku puutuda kõikjal Eesti.

Vaktsineerimine mõjutab ka lähedasi

Ida-Tallinna keskhaigla töötervishoiukeskuse juhataja Karin Sarapuu sõnul on vaktsineerimine küll igaühe isiklik otsus, kuid see mõjutab ka teisi. “Hea näide on gripp. Kui inimene haigestub, siis kannatab ta ise ning ohtu satuvad ka kõik need, kellega ta kokku puutub. Eelkõige väikelapsed ja vanemad inimesed, kelle immuunsüsteem ei ole nii tugev,” selgitas põhjuseid Sarapuu.

Samuti on enda ja kolleegide vaktsineerimine väga oluline krooniliste või madala immuunsusega inimestele, kes võivad haigestuda raskemini ning paraneda vaevalisemalt.

Tööandjad hoolivad

Ida-Tallinna Keskhaigla töötervishoiukeskuse juhataja hinnangul suhtutakse Eesti ettevõtetes töötajate tervisesse hoolivalt ning vajadusel korraldatakse ka personali vaktsineerimine. “Ettevõtetel  on võimalik sõlmida näiteks töötervishoiuteenuse osutajaga kokkulepe ning saata töötajad, kes seda vajavad, vaktsineerima. Alternatiiviks on meditsiinitöötajate kutsumine ettevõttesse ning vajalikud protseduurid korraldatakse kohapeal,” tõi Sarapuu näiteid. Inimene  saab pöörduda ka perearsti poole ja vaktsineerida ennast seal.

Vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele on tööandja kohustatud tagama tööaladel, kus on nakkushaigusesse nakatumise oht,  töötajate immuniseerimise. Tööga seotud bioloogiliste ohtude maandamiseks tehtud vaktsineerimise eest peab tasuma tööandja oma vahenditest või kompenseerima kulutused töötajale tagantjärgi.

Vaktsineerimist võivad läbi viia vaid immuniseerimisalase täiendusõppekursuse läbinud tervishoiutöötajad. Otsides tööandjana koostööpartnerit vaktsineerimise läbiviimiseks tasub uurida, kas teenusepakkujal on läbitud vajalikud koolitused.

Kokkuvõttes on vaktsineerimine töö kontekstis oluline teema, mis mõjutab nii inimest ennast kui ka kolleege ja lähedasi. Tasub mõelda, kas ametiga kaasnevate ülesannete täitmisel on oht kokku puutuda mõne haigusetekitajaga ning vajadusel kaaluda ohu vähendamist vaktsiinisüstiga.